/nginx/o/2009/11/25/272533t1hc510.jpg)
Kui esitlesin juuli alguses komisjoni ettepanekut autode ja kaubikute CO2-heidet veelgi vähendada, kahtles nii mõnigi, kas meil on tõesti vaja mingeid järjekordseid Euroopa Liidu eeskirju.
Connie Hedegaard: säästvad nõuded
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastus on jah, meil on neid vaja. Uued reeglid ei tee paha, kui need on põhjalikult läbi mõeldud ja igakülgselt analüüsitud, nagu praegusel juhul ongi. Euroopa keskkonnakaitse ajalugu on näidanud, kui palju on võimalik saavutada mõistlike õigusnormide kehtestamisega. Esimesed sammud autode heitgaaside piiramiseks astuti aastaid tagasi. Ja neid saatis edu.
Mõelgem sellele, kui palju ökonoomsemaks on autod muutunud vaid viimase paari aastaga. Muutuse taga on ELi keskkonnareeglid. Samuti on see suurepärane näide valdkonnast, kus on mõistlikum tegutseda ühiselt kogu Euroopas, selle asemel et üritada muuta olukorda 27 erinevas õigussüsteemis.
Uued reeglid ei tähenda mitte ainult seda, et 2030. aastaks säästetakse keskkonda umbes sellise CO2-koguse võrra, mida praegu paiskab õhku Itaalia terve aasta jooksul. Sellega kaasneb ka rahaline kokkuhoid autoomanike jaoks ning Euroopa autotööstuse huvi keskenduda teadus- ja arendustegevusele kütusesäästlike tehnoloogiate väljatöötamiseks, et suurendada oma konkurentsivõimet.
Uus ettepanek on sisult sarnane varasematega – tänu sellele ongi Euroopa autotööstus ikka uuenduslikkuse esirinnas püsinud. Uute nõuete kohaselt tuleks aastaks 2020 kasvuhoonegaaside heidet kilomeetri kohta vähendada autodel 95 grammi CO2 võrra ja kaubikutel 147 grammi võrra. Kas seda on palju? Jah. Kuid meie mõjuanalüüsid näitavad, et need eesmärgid on tehnoloogiliselt teostatavad ning samal ajal ka äärmiselt tõhusad.
Mõned autotootjad on väitnud, et selle sihini jõuda oleks raske, valitsusvälised organisatsioonid on aga vajalikuks pidanud veelgi karmimate nõuete esitamist. Usun, et oleme leidnud sobiva tasakaalu, esitades ettepaneku kehtestada normid, mis on ranged, kuid saavutatavad. Mul on hea meel, et sellega nõustuvad nii Euroopa Tarbijaliitude Amet kui ka Euroopa Autotarnijate Assotsiatsioon.
Uued reeglid toovad kaasa ühed maailma rangeimad CO2-standardid, mis ühtlasi tähendab suurimat kütusesäästlikkust. Kahtlemata saab sellest veel paljudeks aastateks autotööstuse jaoks otsustav konkurentsitegur. Majanduskriisist hoolimata püsib naftahind endiselt saja dollari juures barrelilt ning lähitulevikus ei ole ette näha selle järsku ja kestvat langust.
Euroopa säästupotentsiaal on tohutu. Praeguste kütusehindade juures suudame alates 2020. aastast kütuse pealt kokku hoida 30 miljardit eurot aastas. See on selgelt tuntav nii ettevõtete kui ka tarbija jaoks. Samuti võib see anda olulise positiivse tõuke meie kaubandusbilansile, mida praegu koormab liigsuur naftaimport.
Mis muutub tavalise autoomaniku jaoks? Rangemad reeglid kehtivad ainult uute autode suhtes ning rakenduvad täielikult alles aastaks 2020. Selleks ajaks võivad uued autod maksta natuke rohkem, kuid kõik esialgsed lisakulud teenivad ennast tagasi mõne aasta jooksul, sest väiksem CO2-heide tähendab ka väiksemat kütusekulu.
Meie arvutuste kohaselt hoiaks keskmine autoomanik praeguste hindade juures kütuse pealt kokku umbes 340 eurot aastas. Auto eluea jooksul ulatuks kokkuhoid kuni 2000 euroni, mille sisse on arvutatud ka kõrgemast autohinnast tulenev lisakulu.
Pall on nüüd ELi keskkonnaministrite ja Euroopa Parlamendi käes. Nendest oleneb ettepanekus esitatud kõrgelennuliste eesmärkide saatus. On ütlematagi selge, et kui ettepanekut tagasihoidlikumaks muudetakse, väheneb samavõrra ka tarbija ja ettevõtete saadav potentsiaalne kasu.