Hardo Pajula: kuldniidi katkemine

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Ma olen endas alati hoidnud nostalgiat kullastandardile omase hinnastabiilsuse järele,» kirjutab Alan Greenspan oma memuaarides. Ta ei ole üksi. Kullastandardil on keskne koht radikaalsete vabaturu pooldajate arusaamades ideaalsest maailmast.

Nii pidas Ameerika libertaristide grand old man Murray Rothbard nüüdisaegset rahasüsteemi riiklikult sanktsioneeritud kelmuseks ja kutsus üles tagasi pöörduma täieliku reserviga panganduse ja valitsustevälise kullastandardi ürgsüütusesse.

John Maynard Keynesi jaoks oli raha seotus kullaga seevastu vaid armuliku ja targa valitsuse käsi asjatult siduv «barbaarne relikt». Et kriisieelne päratu võlamull sai võimalikuks tänu valitsuste vabalt lehvivatele kätele, siis on viimasel ajal kullastandardi poole õhatud ka nende kahe äärmuse vahelt.

Umbes poolteist aastat tagasi võttis kuldsete käeraudade teema üles koguni tolleaegne Maailmapanga president Robert Zoellick. Üsna ettevaatlikult sõnastatud ettepanekust piisas «kõige lollima elusoleva inimese» tiitli võitmiseks. Keinslaste marutaudis kahtlustatav valvekoer Paul Krugman pidas aga Berkley lollitundja Brad DeLongi hinnangut veel «liiga leebeks».

Ülemöödunud sajandil rahvusvahelisi rahandussuhteid korraldanud reeglistik erutab meid tänaseni eelkõige oma keskse koha tõttu tolleaegses elukorralduses.

19. sajandi tsivilisatsioon rajanes ungari majandusteadlase Karl Polanyi järgi neljal institutsioonil: võtmeriikide vahelisel jõudude tasakaalul, kullastandardil, vabaturul ja liberaalsel riigil.
Neist kahe esimese vastastikmõju tagas Euroopale tavatult pika rahuaja.

Polanyi sõnul oli rahu tähtsaimaks vahetalitajaks Euroopa viie juhtriigi poliitilise ja majandusliku ladviku ühte sidunud kõrgfinants (haute finance). Piiriülese panganduse elujõu esmatingimus oli rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsus, mis suurriikide vahelist sõda kuidagi üle ei oleks elanud.

Ühtviisi kõrgfinantsi laenudest sõltuvad suurvõimude valitsused hoidusid seega paati kõigutamast ja leppisid kreeditoride kehtestatud mängureeglitega, millest kõige olulisem oli hoida oma raha kulla küljes ja valuutakurss muutumatuna.

Kuna jäigad valuutakursid eeldavad jäika fiskaalpoliitikat, võib kulla­standardit nimetada ka tasakaalus eelarve standardiks. «Ei Rahvasteliit ega rahvusvaheline haute finance kestnud kullastandardist kauem; ühes selle hääbumisega kadusid poliitikast nii rahu eestkõnelejad kui ka jõustajad (Rothschildid ja Morganid). Kuldniidi katkemine oli märguanne maailmarevolutsiooniks,» kirjutas Polanyi.

«Aga ma olen ammu leppinud tõsiasjaga, et kullastandard ei käi hästi kokku praegu üldiselt omaksvõetud arusaamaga valitsuse rollist – eriti selles osas, mis puudutab vajadust riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi järele,» jätkab Greenspan oma loo alguses tsiteeritud mõttekäiku.

Kriisi keskmesse kistud Lääne-Euroopa sotsiaalriigid on olnud suuresti maailmarevolutsiooni ärahoidmise instrumendid. Nende kasvav ja riigiti erinev kulukus ähvardab nüüd praeguse fikseeritud kurssidega süsteemi lõhki kiskuda.

Ka eurotsoon sõltub praegu valitsuste ja haute finance’i ühistest jõupingutustest. Nende koostöö meenutab aga järjest enam kahte teineteise najale toetuvat joodikut: maksejõuetud valitsused seisavad tänu maksejõuetutelt pankadelt saadud laenudele, pangad püsivad püsti aga üksnes tänu maksejõuetute valitsuste toetusele.

Ei ole tarvis doktorikraadi toksikoloogias ega rahvusvahelistes suhetes, et taibata: see on võrdlemisi kipakas konstruktsioon.