Seni heitlikust suvest hoolimata on vabaõhuteatrid käinud täie hooga ning pakkunud nauditavaid teatrielamusi. Viiskümmend lavastust suve jooksul tähendab ühelt poolt teatrihuvilistele tõelist rallit, teiselt poolt aga hoiab virgena talvistel hooaegadel harjumuspärast teatrielu.
Mis kõige tähtsam, nagu kinnitab ka mitmeid etendusi vaadanud kultuuriajakirjak Reet Weidebaum, suveteater Eestis «ei ole enam palagan, teatrite võimalus talviseid eelarveauke lappida, vaid tõsiseltvõetav suvehooaeg».
Seda kinnitab ka seik, et repertuaariteatrite kõrval teevad näitemänge selleks spetsiaalselt kokku tulnud trupid või siis näiteks oma tegevuse suvele fokusseerinudki Roman Baskini Kell Kümme teater. Muidugi tähendab teater vabas õhus suure rahalise riski võtmist ning on ette tulnud, et lausvihma tõttu on tulnud etendusi ära jätta, aga enamasti kõik teatritegijad loodavad ots otsaga välja tulla.
Eelmisel kümnendil domineerinud eepilise teatri kõrvale või asemele on tulnud psühholoogiline ja kammerlik teater. Eepiline teater kulmineerus Elmo Nüganeni «Tõe ja õigusega» Vargamäel, aga sealsamas, Põhja-Tammsaare küünis on Urmas Lennuk näidanud ka teistsugust Tammsaare-tõlgendust.
Ja need, kes nüüd Peep Pedmansoni «Pühajärve sõda ja rahu» Andres Dvinjaninovi lavastust on käinud vaatamas või lähevad veel vaatama, näevad, et suurejoonelisele pealkirjale vaatamata rullub nende silme ees lahti psühholoogiliselt pingestatud draama.
Eesti suveteater on ühtlasi ka keskkonnateater. Seni varju jäänud või varem lausa tundmatutes kohtades on nüüd lavastatud maailmaklassikat. Mitmed lavastajad on tõdenud, et eesti publik on kunstinõudlik ja haritud.
Ta tahab saada parimat nii tekstide kui ka mängu poolest. Ohtu mõisa pargis – kui paljud meist varem üldse teadsid Tallinna lähedal niisuguse kauni koha olemasolust? – Roman Baskini lavastatud Ayckbourni «Suveunistused» pakkus tipptasemel näitemängu, aga ka muusikalist elamust – tegemist oli kvaliteetse tükiga.
Sama tuleb öelda Palamuse kool-muuseumi õuel Madis Kalmeti lavastatud «Nõiutud kevade» kohta. Toomas Suumani Lutsu-kompositsioon tõusis omaette kunstiliseks tervikuks.
Mitmeid uuslavastusi on kohe veel lisandumas, Mart Kivastiku «Viimane Dracula» Tartu Athena keskuses, Ivar Põllu «Naised valitsevad maailma» Tartus Raadi vanal lennuväljal,
J. Butterworthy «Ööhaigur» Olustvere mõisa reheküünis, Jüri Karindi «Vahva rätsep» Ivo Eensalu lavastuses Lohusalu sadamas.
Kui suvi loojub, võib mõnigi teatrisõber ohata kahjutundest, et nähtud tükki ei saa teatriseinte vahel uuesti näha. Aga siis tuleb loota järgmisele suvele. Mitmed tükid eelmisest suvest ongi läinud tänavu kordamisele. Eesti suvi on lühike – teater pikk.