Andres Lehtmets: Breivik sai väga hästi aru, et ta tapab inimesi

Andres Lehtmets. Foto: Peeter Langovits

Sõltumata sellest, kas Norra massimõrvaril tuvastatakse vaimuhaigus või mitte, ei tohiks
teda süüdimatuks kuulutada, ütles psühhiaater Andres Lehtmets usutluses Marti Aavikule. Õigussüsteemi arusaam on mustvalge – kui on psühhoos, siis on isik süüdimatu (st süütu). Lehtmetsa sõnul võib ka psühhootiline isik juhtida oma käitumist ja mõista tegude tagajärgi. Pealegi pole veenvalt näidatud, et Breivikil üldse on psühhootiline häire.

Andres Lehtmets rõhutab, et räägime juhtumist, milles pole veel kohtuotsust langetatud. Kunagi ei ole nii, et eksperdid kirjutavad kohtule otsuse ett­e, vaid alati jääb lõplik sõna kohtule. Avalik arutelu kohtu­psühhiaatriliste ekspertiiside üle pole kaugeltki tavapärane. Ka arstid kommenteerivad tavaliselt ikka neid juhtumeid, mida nad on ise uurinud. Anders Breiviki juhtumi teeb eriliseks see, et juba esimene kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt lekkis (st lekitati) avalikkusse.

«Kui need materjalid juba on avalikkuse käsutuses, siis oleks kummaline neist mitte rääkida. Selles mõttes ma meie omavahelises vestluses eetilist vastuolu ei näe,» võtab psühhiaater Lehtmets oma kaalutlused kokku. «Minu asi ei ole sellele mehele diagnoosi panna, aga ma tahan lugeda ekspertiisiakti, mis mind veenab. Esimese ekspertiisi akt ei mõjunud veenvana,» ütleb Lehtmets.

Esimese ekspertiisi tegid Norra psühhiaatrid Synne Sųrheim ja Torgeir Husby ja diagnoosisid Breivikil paranoidse skisofreenia koos püsiva luululise häirega. Mida see diagnoos tähendab?

Nemad ütlevad, et Breivik oli oma tegude toimepanemise ajal ja ka uuringute vältel haige. Nende põhiargument on, et Breivikil on veidrad luulumõtted, mis seisnevad selles, et toimub kodusõda ja/või sõda tsivilisatsioonide vahel ja tema on see, kes otsustab, kes elab, kes sureb, ning ta ootab, et varsti toimub võimu ülevõtmine Euroopas. Nad rõhutavad, et tal on selged ja põhjalikud paranoidsed ja suurusluulumõtted, mis on veidra iseloomuga.

Esimese ekspertiisi akt on koostatud formaalselt korrektselt, aga püüdes tükke kokku panna, pudenevad selle ekspertiisi väited koost. Nad ei kasutanud ei abiuuringuid ega jälgimist. Intervjueeriti Breivikit, küsitleti ema ning koguti andmeid siit ja sealt. Nad jäävad ise ka hätta, kui nad peavad tõendama üht skisofreeniale iseloomulikku asja – mõttekäigu häireid. Nad pigistavad intervjuust midagi välja.

Nad põhjendavad diagnoosi Breiviki veidrate luulumõtetega. Mis on veider? Teise ekspertiisi tegijad ütlevad, et Breiviki mõtetes pole midagi ebatavalist, vaid see on tavaline äärmuslase vaade.

Kui vaatame skisofreenia diagnostika ajalugu, siis ühe väga kaaluka nurgakivi pakkus kunagi välja Kurt Schneider (1887–1967, saksa psühhiaater – toim). Ta ütles, et on olemas skisofreenia tuumiksümptomid. Sellised luulumõtted, kus kontroll on mingisuguse välise jõu, mitte inimese enda käes. Näiteks inimese usk, et mõtteid pannakse talle pähe väljastpoolt. Uskumus, et sinu enda mõtted võivad olla kuuldavad teistele inimestele. Siis kuulmishallutsinatsioonid, kus hääled kommenteerivad seda, mida inimene on oma peas mõelnud. See on väga klassikaline skisofreenia pilt.

Kas Breivikile tehtud ekspertiisidest tuleb mõni selline asi välja?

Ühtegi sellist tunnust Breivikil pole. Psühhiaatriline diagnostika põhineb paljuski uurimisel, mis on subjektiivset laadi – arst tõlgendab nähtut. Aga meil on ka abistavaid objektiivseid diagnostilisi vahendeid.

Näiteks psühholoogilised uurin­gud mõttekäiguhäirete väljatoomiseks, testide patareid kognitiivsete häirete kindlakstegemiseks. Neid oleks pidanud kasutama ka Breiviki uurimiseks.
Millegipärast ei leia ma ekspertiisi dokumentidest ühtegi psühholoogilist uuringut. Kas nad tõesti seda ei teinud? Võimalik, et turvalisuse kaalutlustel.

Lugesin, et ekspertide enda intervjuud olid sellised, et Breivik oli kas klaasi taga või aheldatud. See ei ole normaalne uurimiskontekst.

Nendel juhtudel, kus psühhiaater kahtleb, peaks uurima pikemalt. Uuritav pannakse haiglasse, kus ta käitumist saab jälgida, temaga saavad vestelda erinevad ekspertide meeskonna liikmed ning kujundada konsensusliku järelduse. Seda tehakse ka kohtupsühhiaatrilises praktikas, aga mitte Norras.

Ega asjata ei tuldud välja teise ekspertiisiga. Ei tasu unustada, et teine ekspertiis ei pruugi jääda viimaseks. Oletame, et kohus saadab Breiviki sundravile. Ka Norras näevad reeglid ette, et sundravil olija seisundit tuleb perioodiliselt hinnata. Niipea kui on toimunud tervenemine, on see inimene vaba. Ta pole ju saanud karistust.

Teine ekspertiis ütleb, et Breivikil on düssotsiaalse ja nartsissistliku isiksuse häire koos paranoiliste joontega. Mida see tähendab?

Teise ekspertiisi kõige kõvem sõnum on, et Breivikil ei olnud psühhoosi. Norra süsteem ütleb väga selgelt, et inimene on süüdimatu, kui ta oli teo toime panemise hetkel psühhootilises seisundis – ta ei ole võimeline oma teost aru saama ega oma käitumist juhtima. Kas Breivik oli sellises seisundis? Esimene ekspertiis väidab, et oli. Teine väidab, et ei olnud. Tal on küll psüühikahäired, aga need ei tee teda süüdimatuks.

Nartsissistlik isiksus on väga oluline mõiste, kui me räägime kriminaalsest psühhopatoloogiast. Breivikil on nartsissistliku isiksuse jooned raudselt olemas.

Kas ta tahab ennast näha esiplaanil?

Ta on külm, kaalutlev, empaatiavaba – see on nartsissistliku isiksuse tuum. Nad võivad sooritada väga julmi tegusid, tundmata kahetsust, ja on väga enesekesksed. Nad on väga manipuleerivad ja suudavad palju inimesi ära petta. Me ütleme tavaliselt, et intelligentsetest nartsissistidest saavad suured juhid või edukad ärimehed ja vähem intelligentsetest kurjategijad.

Ka teine ekspertiis ei välista, et Breivikil on elu jooksul olnud psühhootilisi episoode. Lugenud raportit, olen sama meelt, et tal on olnud perioode, kus tema käitumises on psühhootilisi jooni, aga see ei ole veel skisofreenia.

Teine ekspertiis ütleb väga selgelt, et skisofreenia kriteeriumid ei ole täidetud. Nad rõhutavad, et Breiviki veidraks peetud luulumõtted pole üldse veidrad, vaid klassikalised äärmusradikaali mõtted. Seal pole tulnukaid ega üleloomulikke mõjutamissüsteeme.

See, et inimene peab ennast mingi konfliktil põhineva mudeli eestvõitlejaks, pole veider. Sellega kukub kokku ka esimese ekspertiisi üks nurgakive.

Kui ma poleks arst, siis ma küsiks, kas siin pole taga mõtet, et kui kaunis Norra riigis keegi üldse arvab, et on mingeid vaenulikke ideoloogiaid, siis nii arvaja juba ongi veider. See oleks klassikaline psühhiaatria kuritarvitamine, millega ma ei saa arstina mitte mingil juhul nõus olla. Ei tohi panna mis tahes riiklikku ideoloogiat psühhiaatria vankri ette ja öelda, et kõik, kes mõtlevad teisiti, on veidrad.

Kõrvaltvaatajate kahtlus, et võib-olla püütakse siin psühhiaatria kätega parandada õigussüsteemi puudusi, näiteks ülemäärast leebust, on ju igati loogiline?

See oleks klassikaline psühhiaatria kuritarvitamine, kui ühiskond püüab psühhiaatria kätega toime tulla isikutega, kelle teod on olnud sellised, mida õigussüsteem ei suuda alla neelata. Pahameel on ju see, et ainult 21 aastat vangistust ja siis kõnnib Breivik vaba mehena välja.

Tuleb mõista, et psühhiaatriahaiglasse paigutamine ei ole karistus, vaid õiguslikus mõttes karistamata jätmine.

Teistpidi tuleks ära märkida, et kui esimene ekspertiis avalikuks sai, tegi Norra ringhääling avaliku arvamuse küsitlus (iseenesest on avaliku arvamuse küsimine eksperthinnangu kohta ka veider). Inimesed olid pahased selle võimaluse peale, et Breivik tunnistatakse süüdimatuks ja pääseb karistuseta.

Ükskõik kumba pidi kohus otsuse teeb, jõuab see mees mingit sorti kinnipidamisasutusse. Muide, Norras ei ole olemas eraldi psühhiaatrilise sundravi asutusi. Seega peaks ta minema üldisesse haiglasse, aga sinna teda tõenäoliselt ei panda. See tähendab, et tema jaoks ehitatakse eraldi asutus.

Minu jaoks on Breiviki juhtumi põhituum selles, et sõltumata sellest, kas vaimuhaigus tuvastatakse või mitte, ei tohiks teda süüdimatuks kuulutada. Vaatame, kuidas Breivik oma tegusid planeeris ja neid läbi viis. Seal ei ole vaimuhaige käitumisjooni. Ta sai väga hästi aru, et ta tapab inimesi. Me teame, et Breivik oli ennast ette valmistanud.

Ta oli manustanud anaboolseid steroide ja stimulanti efedriin. Ta oli ennast teinud julmaks ja kartmatuks nagu lahingusse minev sõdur. Ta tulistas lapsi ja tegi ju ka kontroll-laske ehk tulistas lähedalt juba vigastatud inimesi. Sisuliselt hukkas ta neid külmavereliselt ja metoodiliselt.
Kui jääb püsima skisofreenia diagnoos, tekib paratamatult küsimus, kas vaimuhaige võib olla süüdiv või osaliselt süüdiv.

Skisofreenia ravimises on toimunud tohutu hüpe. Enam ei ole nii, et skisofreenia diagnoosi saanud inimene jääb elu lõpuni haiglasse. Alati on erandeid, aga enamikku psühhootilisi haigeid ravime me nii, et nad pole ühiskonnast eraldatud.

Skisofreeniahaigetel on ajus teatud virgatsainete düsfunktsioon, mida saab ravimitega positiivses suunas mõjutada – haige tegevus ja emotsionaalne toimetulek paraneb ning psühhoos taandub. Teiseks õpetatakse inimest oma haigussümptomeid ära tundma, neid mõistma ja nendega koos käituma. Teda õpetatakse oma lähedastega koos elama.

Järelikult on neil olemas need elemendid, mille kohta õigussüsteem tahab väita, et vaimuhaigel neid olla ei saa: oskus mõista oma tegusid ja juhtida oma käitumist. Siin tekib vastuolu klassikalise kontseptsiooniga, et psühhootiline inimene ei saa olla süüdiv.

Nii et hinnang tuleb anda ainult sellele, mis seisundis inimene oli kuritegude toimepanemise ajal?

Jah. Kas ta hoolimata sellest, et oli psühhootiline, oli ikkagi võimeline oma käitumist juhtima ja oma tegude tagajärgi mõistma? Eestis esitabki kohus eksperdile sellise küsimuse. Norra süsteemis eeldatakse, et kui ta oli psühhoosis, siis järelikult ta oli süüdimatu.

Kui Breivik mõista süüdimatuks, siis see tekitab tuleviku jaoks raskeid küsimusi. Osa probleemist peitubki Norra kohtupsühhiaatrilise süsteemi eripäras, aga ei ole mõistagi minu asi kritiseerida, kuidas teine riik oma asju korraldab.

Kas teile tundub siis Eesti kohtupsühhiaatria süsteem mõistlikum?

Ei. Eesti süsteem erineb Norra omast paraku ainult nüanssides. Mulle tundub kõige mõistlikum Rootsi süsteem. Seal otsustatakse esmalt, kas inimene oli konkreetses teos süüdi ja siis otsustakse ravivajadus. Selle üle võiksid Eesti õigusteadlased mõelda, kas me saaksime Rootsist midagi üle võtta. Meie õigus on palju üle võtnud Saksamaalt ja sakslastel on paraku samasugune mustvalge lähenemine – süüdiv või süüdimatu-süütu.

Kui inimesel on psühhoos, siis ta mõistagi peab saama ravi.

Aga kui tal pole psühhoosi, vaid äärmuslik maailmavaade?

Siis jõuame psühhiaatria kuritarvitamiseni. Selleks et väita, et inimene teinud midagi luululistel ajenditel, peab olema väga selge kinnitus, et inimene on haige. Me astume väga libedale teele, kui hakkame tõlgendama veidra sisuga luuluna inimese jutu selliseid sisulisi komponente, mida suur osa maailmast üldse veidrusena ei tõlgendaks.  

Kui Breivik peaks suunatama ravile, siis pole ju arsti kohus teda karistada, vaid aidata ja ravida.
Kohtupsühhiaatria eripära on veel ohtlikkuse hindamine. Psühhiaatrid rõhutavad, et ohtlikkust saab hinnata tõenäosuslikult. Patsiendi haiguspildist lähtuvalt. Aga me ei saa kuidagi välistada, et sama inimene joob ennast purju, keegi norib temaga tüli ja ta ägestub ning lööb norijat.  
Kui Breivik satub haiglasse, võib juhtuda, et ta terveneb väga kiiresti (kui ta üldse haige on olnudki).

Üks esimese ekspertiisi nurgakividest oli asjaolu, et Breiviki sotsiaalsed suhted vähenesid. Nad ütlesid, et üksiku hundina tegutsemine on märk, et ta ei suutnud äärmusorganisatsioonides kohanduda ega kaaslasi leida. Teistpidi on üksinda kuritegu kavandavat tegelast politseil raske välja peilida, sest pole kontakte, mida jälgida. Minu mäletamist mööda ütles ka Breivik ise, et ta valis selle taktika teadlikult. Kuidas saab seda haigusega kokku viia?

Põhiliselt rõhuvad eksperdid sellele, et Breiviki isoleerumine leidis aset nii, et ta lõpetas oma ärid, kolis ema juurde ja istus enamiku ajast arvuti ees. Tema endise tüdruksõbra tunnistusest tuli välja, et ta oli arvutisõltlane. See võib nii olla, aga võib ka mitte olla... Jah, ta mängis mängu «World of War­craft», aga see on ju väga levinud. Selles pole midagi patoloogilist.

See, et ta ei leidnud kohta äärmusorganisatsioonides, on minu arvates pigem tema isiksuse joon. Siin ongi tõlgendamise koht. Ühed ütlevad, et ta ei olnud selleks suuteline oma vaimuhaiguse tõttu – ei saanud seepärast piisavalt kontakti inimestega. Teisalt võime tõlgendada seda nartsissistliku isiksuse kontekstis. Nemad on ka üksikud hundid. Neil pole ka võimet alluda, mida süsteemis osalemine eeldab. Nad on enda arvates ülejäänud inimestest igati üle, pigem kuningad ja mängujuhid kui midagi muud.

Üks luulumõtete tunnus on kultuuriliselt ebakohane sisu. Mainisite ufosid ja üleloomulikke jõude. Meie kultuur kubiseb niisugustest uskumustest. Ka liberaalne ühiskonnakorraldus ei ütle iseenesest midagi selle kohta, mis on õige, mis vale. Kuidas siis psühhiaatrid eristavad, mis on kultuuriliselt kohane, mis mitte?

Ega meil pole teist meetodit peale iseenda maailmapildiga peegeldamise.

Aga loodusteaduslik maailmapilt, mida ma teiega jagan, ei ole Eestis valdav, ei ole kultuuriliselt normaalne... (Mõlemad naeravad)

Ma tahaks siiski loota, et on. Muidugi on Eestis palju igasuguste kummaliste vaadetega seltskondi. Võtame kasvõi vaktsiinivastasuse. See on tugev uskumus või ülekaalukas mõte. Luul eeldab süsteemi ja astub ühe sammu edasi. Luul ei ütle ainult seda, et vaktsiin on saatanast, vaid sosistab juurde: seda ka süstitakse kurja tagamõttega. Veider luul sisaldab juba midagi maailmavälist, midagi sellist, mida ainult see inimene tunnetab.

Muidugi on subjektiivsus üks psühhiaatria nõrkus. Kui ikka tuleb üks psühhiaater, kes sügavalt usub, et islamofoobia on haigus, tegelik ühiskond on multikultuurne ja me kõik elame sõbralikult igavesest ajast igavesti koos, siis olemegi mõningase probleemi ees.

Meil peab olema endal nii palju maailmatunnetust, et me saame aru: maailmas on erinevaid positsioone ja vaateid. Aga on selge, et kusagilt läheb piir.

Kuidas seda mõõta?

Ebakindluse vastu aitab, et ei piirduta ühe inimese hinnanguga. Näiteks Soomes on kohtupsühhiaatriline laudkond. Ekspert kirjutab ka seal ainuisikuliselt arvamuse, olles eelnevalt kaasanud teisi eksperte, keda ta vajalikuks pidas.

Aga tema arvamus läheb laudkonna ette, kes seda analüüsib. Nemad hindavadki, kas see, mida ekspert pidas veidraks, on ka nende arvates veider. Järelkontroll annabki kvaliteedi. Ma arvan, et Soome süsteem on üks paremaid maailmas. Kahjuks on see väga kallis.

Inimestele jääb mulje, et psühhiaatriline diagnoos on midagi venivat ja ebamäärast. Kuidas te meid ümber veenate?

Psühhiaatrid on läbi ajaloo pidanud vastama küsimustele subjektiivsuse kohta ja mahukate diagnostiliste juhendite taga on tohutul hulgal teadustööd. Need kriteeriumid, mille alusel otsus tehakse, on väga selgelt sõnastatud. Kui ma räägin norralaste ekspertiisist, siis ma ka pigem küsin, kas nad ikka on kõik asjad korralikult läbi mõelnud. Minu asi ei ole sellele mehele diagnoosi panna, aga ma tahan lugeda ekspertiisiakti, mis mind veenab. Esimese ekspertiisi akt ei mõjunud veenvalt.

Paljud hoiatavad, et kui Breiviki-taolistest juhtumitest meedias palju kirjutada ja rääkida, siis see provotseerib kopeerima. Millel see hoiatus põhineb?

Mina isiklikult arvan, et see on nii. Inimese käitumises on palju jäljendamist, nii heas kui halvas.
Norras kandis televisioon kohtuprotsesse üle. Ma arvan, et selle taga oli soov öelda, et midagi pole varjata – näete inimest, kes need koletud teod toime pani, ja saate ise hinnata.

Ma kahtlen, kas see on päris õig­e. Üks asi on see, kui mina vaatan professionaalina, kuidas kohtualune käitub. Aga ma ei tea, mismoodi seda vaatab tõsiste vaimsete häiretega inimene või tavakurjategija.

Ma pean Breivikit igal juhul tugeva isiksusehäirega inimeseks. Nende inimeste esitlemisel maailmale tuleb arvestada nartsissistliku ja düssotsiaalse isiksuse omapärasid. Nad suudavad väga veenvalt esineda ja ärgitada teisi ennast järgima. Minu küsimus on: kas me peame ühiskonnas niisuguste asjadega eksperimenteerima?

Andres Lehtmets

•    psühhiaater, Lääne-Tallinna keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja.
•    Eesti Psühhiaatrite Seltsi president (EPS kuulub Põhjamaade psühhiaatrite seltside ühendkomiteesse).
•    piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee ekspert.