Mihkel Mutt: lasterohkus kui elustiil

Mihkel Mutt Foto: SCANPIX

Kuidas sisendada uuele põlvkonnale vanaduspõlve kindlustamise vajadust? Kui ühiskonnas on eneseusku, edasiminekutunnet, siis leidub ka sidusust ja solidaarsust ning paljunemissoov on tugevam, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Vali jutt eestlaste hääbumisohust tundub vaibunud. Mitte et oht oleks kadunud, aga see on mattunud käegakatsutavamate murede alla. Kaugema tuleviku suhtes on enamik resigneerunud, lootes, et küll kuidagi ikka välja veab.

Siin on ka põlvkondlikke erinevusi. Väljasuremine on teema eeskätt neile, kel iseseisvuse ja Suure Ajaloolise Võimaluse saabumise tunne veel mälus ja kontides. Ei kujuta ette, et üks noor inimene säutsuks teisele midagi eesti rahva väljasuremisest või kirjutaks sellest oma blogis.

Tundub, et ka tänapäeva lasterohked pered motiveerivad oma valikut valdavalt teiste väärtustega kui rahvaarvu suurendamine. (Tõesti, see mõjuks väga etatistlikult, kui keegi põhjendaks viie lapse soetamist eeskätt sooviga viia ellu Tõnissoni Suur-Eesti kava.)

Laste saamiseks on vähemalt neli põhjust: instinkt, harjumus, tunded ja praktilised vajadused. Laias laastus on inimese paljunemisinstinkt nõrgenenud võrdeliselt kultuuri ja tsivilisatsiooni arenguga, st kaugenemisega loodusest. Linnas jäävad naised ahtraks, täheldas juba A. H. T.

Harjumus on ka paljunemise vallas võimas valitseja. Veel poolsada (meil mõnikümmend) aastat tagasi mindi (ametlikult) paari ja saadi lapsi, sest «kõik teevad nii» ja «nii on alati olnud». Seesinane oli ühiskonna poolt tunnustatud eluviisidest kõige levinum.

Oli ka teisi, ja kuigi neist mõne populaarsus (näiteks mungaks või nunnaks hakkamine) on tunduvalt vähenenud, siis asemele on tulnud lugematul arvul uusi. On karjäärinaised, on seksuaalvähemused, osa inimesi lihtsalt ei näe paljunemisel mõtet ja julgevad seda deklareerida (isegi naised). Erinevuste austamine on tänapäeva käsusõna ja seda kasutatakse julgelt ära.

Tundedki pole kuhugi kadunud. Tung armastada ja sellega kaasnev vajadus hoolitseda on enamikule meist loomuomased. Ei saa väita, et tosina lapsega arengumaa külanaine oleks tunderikkam kui lastetu linnainimene heaoluühiskonna metropolis – see oleks rassistlik.

Ainult et nüüdisinimene võib seda tunnet realiseerida ka teisiti kui traditsiooniliselt lastega, niihästi «koduselt», näiteks lemmiklooma võttes, kui ühiskondlikult, tegeldes nt ühiskonna heidikutega.
Ja kas pole vihmametsade, sõnavabaduse jt vajalike asjade kaitsmine samuti vähemalt osaliselt hoolitsemisvajaduse sublimatsioon? (NB! Tunded on olemas, ent eneseohverdust on vähem.

Inimene tahab tänapäeval tunnet nautida, aga mitte end seeläbi piirata. Osaliselt selle valgusel võiks tõlgendada ka asjaolu, et lemmikloomana on kass praegu trendikam kui koer. Kass piirab omanikku vähe, koeraga on palju rohkem tegemist.)

Nimi, veri, pärija jms, mis eeskätt meestele läbi aegade olulised olnud, on tänapäeval palju oma tähtsusest kaotanud. On isegi õilis ja uhke jätta oma varandus mingile fondile, mis tegeleb kõrgete eesmärkidega. (Ja keegi ütles, surivoodil rahast mitte lage olla olevat üldse amoraalne!)

Nime edasi kandmise väärtust on vähendanud ühiskonna mälu üldine nõrgenemine ja ülemäärane orienteeritus tulevikku. Globaalne teadlikkus ja ühiste juurte tunnetamine on vereaadelluse varistajad.

Jääb praktiline külg. Lapsed kui investeering, kui vanadusetugi. Kas siis isiklikult või anonüümselt – makstes sotsiaalmaksu, millest tuleb pension. Võiks arvata, et lastest loobumine on nagu kokkulepe saatanaga. Annad kolm tilka verd ja ilmavürst edendab sinu maist käekäiku. Kunagi tuleb selle eest rängalt maksta, aga see on kaugel.

Ilma lasteta on inimene vaba paljudest muredest, saab elu nautida, reisida, keskenduda eneseteostusele, armusuhetele jne. Lillelt lillele lendamine võib kesta kaua, aga kord esitatakse arve. Siis, kui inimene on jäänud jõuetuks, sõbrad ja tuttavad ära langenud, võimalik, et peab üksnes pensioniga läbi ajama. Küll siis kahetseb, et pole lapsi toeks.

See oleks hea õpetuslugu, kui see tõesti nii oleks. Paraku teab igaüks, et tänapäeval on vanana üksinda ja/või vanadekodus niihästi need, kel lapsi on, kui ka need, kel pole. Vähemasti «isikliku pensionifondi» mõttes ei ole lapsed nii kindel investeering nagu vanasti.

Olen ise kirjutanud, et riik saaks suure rahaga laste saamist stimuleerida. Aga siis on sellega nagu mõnel pool rohelise energia tootmisega. Mingis eelnevas etapis on selle saamiseks fossiilselt kütust kulutatud ja kokkuvõttes on odav puhas energia samuti ebapuhas ning pealegi veel kallim.

Kõlab jahmatavalt, aga vahel tundub, nagu oleks lasterohkus meie ühiskonnas elustiil või subkultuur. Umbes nagu terviseteadlikkus, ökoloogiline elulaad vms (millega lasterohkus olemuslikult tõepoolest ka haakub). Võiks küüniliselt küsida, miks peaksid poliitikud massiliselt käima elustiilikonverentsil – nende puudumise üle kurdeti äsjase Tartu foorumi puhul.

Kuigi lasterohkus on elustiilist enamat, käituvad poliitikud avatud demokraatlikus ühiskonnas nagu maailma rahaturud, mis reageerivad tundlikult absoluutselt kõigele – kui ei ole kasulik, siis ei minda.
Konverentsi järel kirjutati, et tuleb muuta suhtumist. Jah, aga kuidas?

Õige seegi, et palju sõltub ühiskonnas valitsevatest üldistest meeleoludest. Kõik on omavahel seotud, niihästi kaitsetahe kui kultuurihuvi, poliitikute (ja laiemalt üldse eliidi) usaldamine, liikluskultuur jne. Kui ühiskonnas on eneseusku, edasiminekutunnet, siis leidub ka sidusust ja solidaarsust ning paljunemissoov on tugevam.

Sellepärast ma ei väsi kiitmast (muidu mõnes suhtes ka vastumeelset) Ameerikat – vist ainsat heaoluriiki, kus paljunemisega pole probleeme. Aga kopeerida pole meil sealt midagi.

Kuidas siis olla? Imesid ei juhtu, tuleb nokitseda siit nurgast ja sealt nurgast. Järk-järgult suurendada toetusi ja soodustusi, teha ka kihutustööd ja luua rollimudeleid.

Kui Andrus Kivirähk oleks oma koeratüdruku asemel kirjutanud lasterohkest perest, oleks sel natuke mõju olnud. Ei tohiks ka silmist lasta, et kuigi pension ja iive on seotud, pole need üks ja seesama.
Ühelt poolt tuleks lastele (keskealiste rong on juba läinud) järjekindlalt sisendada, et tuleb ise mõelda oma vanaduse kindlustamisele.

Tuleb murda stereotüüp riigist kui ainukindlustajast. Klassitahvli kõrval võiksid olla sipelga ja rohutirtsu inimesesuurused topised, kes oma olemasoluga tuletaksid pidevalt meelde kahte eluvõimalust, millest üks viib pääsemisse, teine hukatusse.

Ainult… Isegi kui me võluväel mitmekordistaksime oma SKTd, nii et raha jätkuks inimväärseks riigipensioniks – ega see rahva väljasuremist peataks. See oleks ikka kergemeelne temp.
Lugesin Michael Meyeri kirjutatud Strindbergi elulugu.

Too oli keeleandekas, aga ometi igatses ta võõrsil tagasi kodumaale Rootsi, kus teda valdavalt põlati ja mida tema ise vihkas. Ta kurtis, et «olles sunnitud pidevalt võõrkeelt rääkima, muutuvad inimese mõtted stereotüüpseks ja pealiskaudseks». Muidugi, kaua saab pealiskaudne inimene aru, et ta on pealiskaudne?