Juhtkiri: väärikad saavutused ja vääritud ambitsioonid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Olümpiaharta deklareerib oma põhialuste seas, et olümpismi eesmärk on «soodustada rahumeelse ühiskonna rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest» ning «anda panus rahumeelse ja parema maailma rajamisse».

Harta kohaselt astub Rahvusvaheline Olümpiakomitee «vastu igasugusele spordi või sportlaste kuritarvitamisele poliitilistel või ärilistel eesmärkidel». Ometi avaldas The Wall Steet Journal neljapäeval oma esikaanel foto Süüria olümpiadelegatsiooni liikmest Londonis, kes on mähkunud Bashar al-Assadi pildiga riigilippu.

Olümpiamängud, mis idee poolest peaksid olema rahvaste sõpruse suur spordipidu, on ammu tõhusaks propagandakanaliks neile valitsustele, kelle ametlikku retoorikat rahust ja õnnest, mida nad oma rahva peale paista on lasknud, üldiselt ei usuta. Olümpiaharta ja tegelikkuse omavaheline vastuolu on seda teravam, et probleem pole uus.

Sama küsimust on esitatud 1936. aasta Berliini olümpiamängudest alates. Võimalik, et toonasest pretsedendist hakkaski arenema olümpiamängude ümber kontekst, kus väärikad sportlikud saavutused põrkuvad vääritute poliitiliste ambitsioonidega.

Nii on olümpiamängude korraldajaau saanud osaks ka Hiinale ja Venemaale, kuigi nende riikide demokraatlikkus on vägagi kaheldav; spordipublikule esinevad atleedid Süüriast, Valgevenest, Iraanist ja Põhja-Koreast, kelle saavutusi kasutavad ära diktaatorlikud režiimid.

Arvata võib, et samad küsimused on jutuks tulnud ka ROKi kuluaarides, kuid sinna on see ka jäänud. Moskva ja Los Angelese olümpiamängud näitasid, et kui selles suhtes plaanitakse mingeid tõsiseid suunamuutusi, peab initsiatiiv tulema just ROKilt – jättes riigid isekeskis «osalen-ei-osale» blokke moodustama, on tulemuseks lihtsalt poolikud mängud. Toona tugevdas see maailma «raudse eesriidega» jagamist veelgi, mis kindlasti ei ole olümpismi vaimuga kooskõlas.

Olümpiamängud on muutunud juba nii suureks ja kalliks ettevõtmiseks, et isegi kui ROK seda tõsiselt sooviks, on kiired kursimuutused võimatud. Küll aga võinuks eilsel avatseremoonial hea lavastaja kaasabil siiski leida leinaminuti 40 aasta taguse Müncheni tragöödia mälestamiseks – nüüdseks ähvardab terrorism juba kogu maailma.

Teine võimalus on muidugi see, et ROK loobub olümpiahartas panuse andmisest rahumeelse ja parema maailma rajamiseks ning jääb selle juurde, et «olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks» ning «seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul».

Sest sportlikuma elulaadi inspireerijaks on olümpiamängud kindlasti ning vähemalt heaoluriikides on selle aktuaalsus võrreldes 1894. aastaga kõvasti kasvanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles