Ergo Naab: kas loodusteadused ikka troonivad sotsiaalteaduste kohal?

Ergo Naab Foto: Erakogu

Kas on nii, et loodusteadused teevad tõelist teadust ning ajaloolased, antropoloogid ja ülejäänud «taolised» tegelevad paremal juhul millegi poolteaduslikuga? Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi doktorant, vaimulik Ergo Naab leiab Postimehe arvamusportaalis, et ei - tegu on kahe võrdväärsega.

Seoses ülikoolidesse sisseastumisega on taas kuulda arutlusi humanitaarteaduste väärtuse üle. Esitatakse väiteid reaalteaduste kaitseks. Eesti majanduse huvides on täiesti loomulik soosida rohkemate värskete tudengite valikut reaalteaduste kasuks. Taolise hetkevajaduse varju aga ei tohiks jääda laiemad kultuurilised väärtushinnangud, millest lähtuvalt käsitletakse erinevaid teadusvaldkondi võrdväärsete partneritena.

Humanitaarteadustevastane ideoloogia pärineb valgustusajal alguse saanud naturalistlikust optimismist, mistõttu on nn inimteadusi mõnikord tajutud ebateaduslike või «ebarealistlikena». Moodne teaduslik loodusekäsitlus keskendub meie ümbruse neile aspektidele, mis alluvad mõõdetavusele ja reeglipärasustele.

Ajaloofilosoof David Carr näiteks nimetabki taolist hoiakut naturalistlikuks, mis jätab kahe silma vahele või eirab kõike sellega mitte kokku sobivat: «Naturalistlik hoiak» on teinud võimalikuks nüüdisaegse loodusteaduse, ent võrreldes tegelikult kogetava maailma rikkalikkusega on see pilti vaesustanud».

Naturalistlik hoiak lähtub looduse matematiseerimisest, millega tegid algust Galileo ja teised varauusaegsed õpetlased ning mis Descartes’i kaudu kandus edasi kogu uusaja teadusesse ja filosoofiasse. Naturalistliku hoiaku puhul peetakse reaalseks üksnes seda, mida saab matemaatiliselt mõõta.

Personalistlik hoiak

Humanitaarteaduste erinevus loodusteadustest seisneb selles, et need käsitlevad inimlikke, mitte füüsikalisi sündmusi. Asjade ja kausaalselt seotud sündmuste asemel on humanitaarias tegu inimeste ja nende tegevuse, mõtete, kogemuste, emotsioonide ja motivatsioonidega.

«Inimesed ei toimi vastastikku mitte kausaalselt, vaid sotsiaalselt,» ütleb Carr ja jätkab: «Inimesed ei moodusta mitte pelgalt asjade kogumeid ruumis ja ajas, vaid gruppe ja kogukondasid, mis põhinevad hoiakutel, tulevikunägemustel, intentsioonidel ja tunnetel».

Viidates Husserlile ütleb Carr, et humanitaaria ei tugine mitte «naturalistlikule», vaid «personalistlikule» hoiakule, mis toetub kultuurimaailmale, aga mitte «materiaalse looduse» maailmale.

Erinevalt loodusteadustest ammutavad kultuuriteadused nagu sotsioloogia, antropoloogia ja kirjandusteadus meie maailmast isegi palju vahetumalt. Nn loomulik hoiak ehk teaduse-eelne maailmakäsitlus on sotsiaalse läbikäimise ja kommunikatsioonihoiak ehk sotsiaalne inimlik maailm.

Kasutades Heideggeri kuulsat haamri näidet viitab Carr tõsiasjale, et sellise instrumendi nagu haamer tähendus on meil koheselt arusaadav, sest elame sotsiaalses maailmas, kus eksisteerivad tisleritöö ja ehitus.

Siit jõuame edasi ka ajalooteaduseni, mida liigitatakse nii sotsiaal- kui ka humanitaarteaduseks. Kui sotsioloogia, antropoloogia ja kirjandusteadus koondavad teoreetilisi eesmärke silmas pidades tähelepanu inimmaailma erinevatele aspektidele, siis sellise inimteaduse nagu ajalooteaduse tähelepanu koondub isikutele kui sotsiaalse maailma põhielementidele.

Ajalooteadus omab personalistlikku hoiakut. Tõstes isikud kõrgemale asjadest, ütleb Carr, et ajalooteaduses «isikud ei puutu omavahel kokku nagu asjad, mis avaldavad kausaalset vastasmõju, vaid kui kogemuse subjektid ja toimijad, kes on motiveeritud oma ümbrust kujundama ning oma kaaslaste huvides või nende vastu tegutsema».

Isikud ei ole mitte üksteisega kokkupuutuvad kehad, vaid nad loovad tajutava tähendusrikka keskkonna; isikud ei moodusta mitte lihtsalt kogumit, vaid rühmi ja kogukondi, mis põhinevad vastastikusel tunnustusel ja ühistel plaanidel ning tegevusel. Isikuga kohtumine tähendab «temas mehe või naise, sõbra või vaenlase, võõra või tuttava, alluva või ülema äratundmist. Just niisugused vahekorrad, mitte pelgalt põhjuslikud ja ruumilised suhted, on need, mis moodustavad inim-maailma».

Elades selles maailmas eeskätt toimijatena, mitte pelgalt tajujate või vaatlejatena, püüdleme oma eesmärkide ja sihtide poole, moodustades nõnda erinevaid vaatenurki ühiselt jagatavale maailmale.

Taolise personalistliku maailma koostisosadeks on küll isikud, kuid siit ei jää välja ka asjad, mida nüüd tõlgitsetakse inimese seisukohalt. Personalistlikus hoiakus saab kogu maailm tähenduse isikuga seoses.

Ümbritsev inimeste maailm ei ole pelgalt asjade ja molekulide maailm, nagu neid võiks tõlgitseda loodusteaduslikust vaatenurgast, vaid «esemete ja seadistute, väärtuslike ja nauditavate objektide maailm. Isegi loodus avaldub siin kogu oma tähendusrikkuses inimese jaoks».

Seega on inimmaailm kogu maailm inimlikust vaatenurgast kogetuna. Ajalooteadus just selle kogemuse uurimisega tegelebki ja kuna inimkogemus on reaalne ajalooline nähtus, siis võib humanitaariat ka täie õigusega nimetada realistlikuks, et mitte öelda reaal-teaduseks.

Vastastikune ühisosa

Samas on nii loodusteadusi kui ajalooteadust mõlemat peetud maailma erinevatele aspektidele keskenduvateks inimteadusteks, mis lähtuvad oma uurimustes ajaloolistest eeldustest: «Täpselt nagu iga ajaloolane võtab omaks mingi arusaama objektiivsusest, mis tuleneb teatud kindlast mõttetraditsioonist, nii ammutab iga loodusteadlane rikkalikust traditsioonist, mis ei hõlma üksnes ideid ja mõisteid, vaid ka uurimistöö hindamise ideaale ja norme».

Tegemist on lihtsalt erinevate perspektiividega, millel on siiski märkimisväärne ühisosa. Kuna loodusteaduste taotlus eemalduda ajaloost on ise ajalooline ettevõtmine, olles osa ajaloost, siis abstraktselt võetuna saavad loodusteadused eksisteerida ajalooteaduste raames. Kuna loodusteaduslikke ettevõtmisi on võimalik ajalooliselt kogeda, siis on nad omakorda ka ajalooliselt uuritavad.

Samamoodi on võimalik ka vastupidises suunas läheneda loodusteaduste kaudu ajalooteadusele.

Carr nimelt väidabki, et ka naturalistlik ja loomulik hoiak on samuti seisukoht kogu maailma suhtes, mitte lihtsalt tähelepanu koondamine teatud asjadele teisi «reaalsusi» välistades.

Rääkides loodusteaduste eksistentsialistlikust eeldusest ütleb ta: «Ka isikuid, õieti igat inimlikku ja loomalikku eksistentsi tahku käsitletakse siin kui materiaalse looduse ühikuid. Naturalistlik hoiak on teinud võimalikuks mitte ainult materiaalse maailma teoreetilise ja tehnoloogilise alistamise, vaid ka bioloogilise, keemilise ja füsioloogilise arusaamise loomadest ja inimestest».

Oma poleemilises artiklis „Unistus tõelisest teadusest“ heidab aga teadusfilosoof Enn Kasak teadlastele ette fanaatilist naturalistlikku hoiakut, mis eeldab, et tõeliste teadmiste saamiseks on kasutada ainult loetud alternatiivid, mille hulka ei kuulu variandid, mida inimkond on aastatuhandeid kasutanud. Kasak unistab, et tõelises teaduses osutuks kord argumendiks ka tõetunne, mis põhineb teadmisel, kuidas asjad maailmas tegelikult on.

«Ma unistan, et tuleb aeg, mil sõna «teadlane» langeb suures osas kokku sõnaga «tark» ning seda mitte üksnes teadustöötajate, lihtrahva või meedia arvamustes, vaid ka filosoofide ja hingehooldajate jaoks».

Ta nimetab ka sõna «tark» vastandit, selgitades, et «loll» on see, kes eksib «põhjalikult ja põhimõtteliselt». Tema arvates tuleb loobuda füsikalistliku maailmavaate monopoolsest hoiakust, mille järgi inimene on vaid komplekt loodusseaduse põhjal toimivaid aatomeid.

Seega, reaalteaduste ja humanitaarteaduste vaatenurgad maailmale on küll erinevad, kuid mitte vastanduvad ning kohati kattudes peaksid nad üksteist konkureerimata aktsepteerima kui võrdväärseid.

Teadusajakirjanik Tiit Kändler on viidanud humanitaarteaduste ja reaalteaduste ühisosale kreeka sõnaga poiēsis, millega tänapäeval tähistatakse «poeesiat», kuid mille algupärane tähendus tuleneb verbist «tegema» (poieō).

Viidates Robert P. Crease’le ütleb ta, et akadeemiline maailm loob ja kehtestab end kujundades teaduselu mitmesuguste inimtegevuste kaudu: «nii nagu näiteks teatrietendus või rituaal, ei ole ka eksperimendi läbiviimine mitte lihtsalt automaatne praktika või mehaaniline oskus, vaid poiēsis».

Humanitaarteadusi on nimetatud «kunstideks» ja nagu eelnevast mõttekäigust selgub on ka naturalistlikes hoiakutes kunsti jaoks piisavalt ruumi.

Reaalainete nõrka taset ei peaks tõstma humanitaarteaduste tähtsust kärpides, vaid ühisosa ja vastastikust sõltuvust tajudes. Kui mujal maailmas tegeletakse intensiivselt 19. sajandil kehtestatud «müüride» lammutamisega, siis tuleks Eestiski kasuks aktiivsem avatus nende teadusharude võrdväärsusele.

http://www.epl.ee/news/melu/humanitaarteadused-on-hakanud-poorama.d?id=63962261