Neeme Korv: madallend

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Kui lähedalt peaks kodanik tunnetama kaitseväge? Julgeoleku seisukohalt ilmselt võimalikult vahetult. Ometi tekitas ajakirjandusse jõudnud sõnum NATO võimalikest tulevastest madallennuharjutustest Eesti eri paigus kahetisi tundeid.

Sõjalennukite müra sisustas kogu mu lapsepõlve. Võtab seest üsna õõnsaks, kui seisad ilusal vaiksel suvepäeval oma kodusel mererannal ja näed nelja reaktiivi rivis vee kohal lähenemas.

Just nimelt näed, sest helilaine tuleb hiljem järele. Praegu kõlab see põneva seigana, aga toona oli asi naljast kaugel.

Asi selles, et Haapsalu lähistelt Kiltsi lennuväljalt õhku tõusnud Nõukogude armee MiG-hävitajad pikeerisid Lääne-Eesti saarte kohal halastamatult pea iga päev. Iseäranis agaralt ja madalalt, vähemalt nii meile tundus, pärast mälestusväärset 28. maid 1987, kui sakslane Mathias Rust väikelennukil Moskva südames maandus.

Hävitajate harjutuslennud tekitasid kõhedust ka täiskasvanutes, küllap see oligi üks eesmärk. Taevas tiirutavad viisnurkadega raudlinnud demonstreerisid süsteemi tugevust isegi siis, kui õhus oli juba lähenevate muutuste hõngu.

NATO kotkad ei ole muidugi okupatsioonivägi. Mõtteviis on risti vastupidine: kui Nõukogude tsiviillennukid ja -laevad pidid olema päevapealt sõjaoludele kohandatavad, siis NATO vahendeid püütakse rahuajal igati kodanike huvides ära kasutada. Teatav jõudemonstratsioon on madallend igal juhul. Kuid ehk ei olegi see kokkuvõttes halb, vahest hoopis seni puudunud oluline lüli meie turvatundes?

Me kõik oleme näinud, kuidas Hollywoodi filmides eksponeeritakse vaatajale riiki (st USAd) kui erakordselt tugevat. Sõjamasinad mürisevad võimsalt, taeva all tiirutavad (kohati justkui asja eest, teist taga) kopterid. Me võime seda pidada naiivsevõitu klišeeks, kuid samas peegeldab see lihtsa ameeriklase veendumust.

Kui Nõukogude lennukite madallend sisendas omal ajal hirmu võimu repressioonide ees, siis NATO hävitajad kinnitavad, et meid tõepoolest kaitstakse. Et meie julgeolekut tagavad liitlased on reaalsus, mitte sõnakõlks. Et kuulus artikkel 5 ikka kehtib, kui soovite. Välismissioonid, millest poliitikud ses kontekstis räägivad, on avalikkusele paratamatult kauged.

Muidugi elatakse traagilistele sündmustele kaasa, kuid lein jääb ikka omaste kanda. Ohverdatu mõju võib küll olla tunnetatav mõnel tähtsal nõupidamisel, kuid tavainimesele tähendab reaalne püssipauk õhku ikka enamat kui kümne hukkunuga pommiplahvatus kuskil teisel pool maakera.

Niisiis pole ka kavandatavates madallennuharjutustes iseenesest midagi halba, kui neid korraldada tsiviliseeritud moel, elanikkonda teavitades jne. Ja et see nii sünnib, selles pole loodetavasti põhjust kahelda.