Tiit Karuks: olümpiamängud muutuvas ajas

Tiit Karuks mikrofoni ees. Foto: Marina Puškar

Ajad muutuvad ja inimesed ühes nendega. Mis veel eile oli esmapilgul vääramatu tõde, ei pruugi seda täna enam olla. Homsest rääkimata.

Eesti Spordilehe 1940. aasta erinumbris meenutab tõstmise olümpiamedalist ja maailmameister, eri aastail todasama Eesti Spordilehte ja Eesti Päevalehte peatoimetanud siinse spordi omaaegseid käilakujusid Harald Tammer oma nooruslikust idealismist kantud esinemist 1919. aastal toimunud Eesti I spordikongressil: «Peale kõige muu kerkis seal päevakorrale ka elukutseliste ja asjaarmastajate sportlaste vahekord.

Mäletan, et ma atakeerisin eriti teravasti elukutselist sporti. Pidasin elukutseliste sporti tõelise spordi labastamiseks, narrimiseks. Hoogu sattudes nimetasin sporti elukutsena isegi prostitutsiooniks ning nõudsin tema ärakeelamist ametivõimude poolt.»

Tammeri 93 aastat tagasi välja käidud mõtted tõukusid tollastest tõekspidamistest: tänapäeva olümpiamängud olid oma algse idee poolest mõeldud puhastverd asjaarmastajatele, elukutselistel sinna asja polnud.

ROKi presidentidest võitles viimase mohikaanlasena amatöörspordi neitsiliku puhtuse eest Avery Brundage, ehkki juba tema valitsemisajal olid olümpiaareenile imbunud idabloki nn riigiprofid.

Praeguste seisukohtade valguses tundub elukutseliste osalemine loomulik: kes tahaks vaadata talimängudel jäähokit ilma NHLi või suveolümpial korvpalli ilma NBA proffideta.

Olümpiamängudel osalevad tipud ja puhta amatöörina tänapäeval tippu ei jõua. Suurtest aladest ei paku tipptaset ainult jalgpall, aga jalgpall on ka riik riigis. Või nagu on öelnud Vaapo Vaher: suurest maakerast suurem väike maakera. Ja loomulikult on kaks sügavalt eri asja ka elukutseliste poks ja olümpiapoks.

Niisiis on olümpiamängud läbi teinud pika tee aatelise spordinoorsoo piiratud ulatusega jõuproovidest proffide pompoosseteks etendusteks, mis kuuluvad juba tippmeelelahutuse valdkonda. Kui spordis on ülepea midagi suurejoonelisemat kui olümpiamängud, siis on see jalgpalli MM. Ja näiteks paljudele põhjaameeriklastele on ilmselt olulisemad sealsed sportmängude tippsarjad – ameerika jalgpall, pesapall, korvpall, jäähoki.

Iseäranis ameeriklaste mõttelaadist on siit Vanast Maailmast vaadates tihti raske aru saada. See on ääretult Ameerika-keskne, mujal toimuv ei jõua neile tihtipeale üldse pärale.

Me võime lõputult diskuteerida teemal, kas olümpiamängud on arenenud õiges suunas või mitte. Ja mitte ainult olümpiamängud, vaid kogu maailm. Selle üle on vaieldud ja vaieldakse ka tulevikus.

Nagu sellegi üle, kuivõrd on olümpialiikumisse ja ROKi otsustesse imbunud suur poliitika. Lühike vastus: kindlasti on, vaielda võib mastaapide üle.

Olümpiamängud on lihtsalt peegeldanud arusaamu omas ajas.

Võtame kasvõi Londoni, kus suveolümpia toimub kolmandat korda. Milline oli maailm 1908. aastal? Ja milline 1948. aastal, kui seljataga oli kaks maailmasõda, neist ühe haavad veel liigagi värsked? Ja milline on maailm aastal 2012, kui terrorioht pole pelgalt nõrganärviliste luul?

Lihtsalt ajad muutuvad ja olümpiamängud ühes nendega.