Professor Ivar Raig.

FOTO: Peeter Langovits

Majandusdoktor Ivar Raig kirjutab, et ESMi ratifitseerimine riigikogus pole piisav,   see tuleb panna rahvahääletusele.

Eesti riigikohtu kaalukaim otsus taasiseseisvumisajal avalikustati 12. juulil. Põhjaliku (223 punktist koosneva) ja raske (väga napi häälteenamusega) otsusega saadeti Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) kuum pall valitsuse kaudu riigikogusse: 26. juulil saatis valitsus ESMi seaduseelnõu ratifitseerimiseks parlamendile.

11. juulil 2011. aastal Jürgen Ligi allkirjastatud ESMi asutamislepingu ratifitseerimisele pani õiguskantsler Indrek Teder tõhusa piduri. Veelgi enam – riigikohtu esimees Märt Rask kaasas raskesse ESMi mängu ka eksperdid ja rahva. Lihtsustatult öeldes oli riigikohtu otsus karm hoiatus valitsusele, kummardus ekspertidele ja lõpliku poliitilise otsustamise veeretamine riigikogu õlgadele nõudega võtta kuulda ka rahva häält.

Nii on väga tõsisest ESMi õigus- ja poliitmängust saanud hiljuti lõppenud jalgpalli EMist veel põnevam ja keerulisem etendus. Jalgpalli analoogiat silmas pidades on valitsuse algedu muutunud kohtunike, ekspertide ja vastasvõistkonna oskusliku koostegutsemise tulemusena olematuks ning lisaajal võivad pealtvaatajadki mõjutada lõpptulemust.

Kodanike kaasamise ja selge avaliku debati tekitamise kaudu võib riigikohtu otsusel olla isegi pöördeline mõju kodanikuühiskonna aktiviseerimisele ja demokraatia arengule Eestis.

ESMi tõsimängu eripäraks Eestis on aga see, et otsustavaks lüliks ei osutunud kummagi poole platsimängijad, vaid hoopis kohtunikud. Eriarvamusele jäänud kohtuniku Jüri Ilvesti seisukoha järgi seisneb ESMi kaasuse kübaratrikk (loe: vastuolulisus) selles, et asja põhiolemus on jäänud varjatuks.

Ühelt poolt tunnistas riigikohus (nagu peaaegu kõik teisedki menetluse osalised), et ESMi aluslepingu puhul pole tegemist Euroopa Liidu (EL) õigusega, vaid see on rahvusvaheline leping, millega antakse ära oluline osa Eesti suveräänsusest ja riigikogu eelarvepädevusest.

Kuid samas põhjendati õiguskantsleri taotluse rahuldamata jätmist ja Eesti eelarvepädevuste edasise delegeerimise lubatavust ELile vajadusega säilitada viimase stabiilsus.

Formaalselt on Eesti suveräänsus ja iseotsustamine piiratud ELiga sõlmitud liitumislepingu, ELi aluslepingute ja 2003. aasta rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse täiendamise seadusega. Neid õigusi ei saa laiendada institutsiooni(de)le (ESMi juhtkond), mis pole kajastatud neis dokumentides, vaatamata sellele, et kaudselt võib see (need) mõjutada ELi finantsstabiilsuse suurendamist (või ka vähendamist).

ELi aluslepingute järgi ei vastuta liikmesriigid üksteise finantskohustuste eest ning Eesti liitumislepingus pole vähimatki viidet sellele, et Eesti ühinemine rahaliiduga toob kaasa ka kohustuse ühineda ESMiga, mille kaudu Eesti maksumaksjate raha hakkab voolama meist rikkamate riikide võlgade refinantseerimiseks.

Euroopa finantskriisist on saanud juba usalduskriis ning meie juhtidest on lühinägelik rääkida, nagu oleks oht, et meil tuleb hakata kinni maksma võõraid võlgu, väga väike. Ka see seisukoht, et ESMi rakendamata jätmisel oleksid ettearvamatult halvad tagajärjed kõigile liikmesriikidele, on viimase arengu taustal Hispaanias ja Itaalias aegunud.

Tõenäoliselt toob hoopis ESMi ulatuslik rakendamine kaasa tõeliselt suured raskused ka tugeva majanduse ja rahandusega riikidele, nagu Saksamaa, Holland, Soome jt.

Lõuna-Euroopa riikide nõrka majandust pole aga võimalik odavate laenudega kuigi palju aidata. Need riigid ilmselt ei hakkagi rahaliidu tiiva all pingutama ning maksujõuetuse väljakuulutamise edasilükkamine vaid suurendab kõigi võlausaldajate kahju.

Selles mõttes on igati põhjendatud Soome taotlus saada laenutagatisi. Ka Eesti juhid võiksid ilmutada rohkem kainet mõistust ja vastutustunnet tulevaste põlvede võlakohustuste suhtes ning toetada soomlasi, mis kokkuvõttes võiks kaasa tuua isegi finantsdistsipliini tugevnemise kogu euroalas.

Riigikohtu seisukoht, et viimane piir iseotsustamisõiguse loovutamisel ELile on käes või juba ületatud ning uued loovutamised vajavad rahva nõusolekut referendumi näol, ei tohiks enam poliitikuid üllatada. See mõte sisaldus juba juristide abiga koostatud kõnes, mille pidas juuni lõpus Eesti Vabariigi põhiseaduse 20. aastapäeva puhul Toomas Hendrik Ilves.

Meie põhiseadus sätestab, et keelatud on sõlmida põhiseadusega vastuolus olevaid välislepinguid (paragrahv 123). Riigikohtu liikmete napp enamus leidis, et ESMi leping iseenesest pole vastuolus põhiseadusega, ning õiguskantsleri taotlus jäeti rahuldamata.

Kuid riigikohtu üldkogu võttis ka seisukoha: «Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust.»

Eesti põhiseaduse senisest ulatuslikum riive võib tekkida juba ESMi lepingu ratifitseerimisega ja/või täitmisega. Seega saab õiguskantsler uuesti sekkuda ning juba nüüd ei tohiks riigikogu teha otsust ilma rahva volitusteta.

Kuivõrd Eesti ELi kuulumise tingimusi, mida kohustus maksta raha uuele rahvusvahelisele institutsioonile endast kahtlemata kujutab, saab põhiseaduse täiendamise seaduse paragrahvi 3 järgi muuta ainult rahvahääletusega, siis saab ESMiga ühinemist legitiimselt otsustada vaid rahvahääletuse abil.

Samas ei võimalda põhiseadus panna rahvusvahelisi lepinguid rahvahääletusele (paragrahv 106). Sellepärast tuleb rahvahääletusele panna põhimõtteline küsimus, nii nagu see toimus ELiga ühinemise eel. Õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele on riigikogul (paragrahv 105). ESMiga ühinemise võiks panna rahvahääletusele näiteks küsimusega: «Kas toetate Eesti liitumist Euroopa Stabiilsusmehhanismiga?»

Eesti Põhiseaduse Assamblee endise liikmena olen seisukohal, et riigikogu rikuks põhiseadust, kui ratifitseeriks ESMi aluslepingu ilma rahvahääletuse positiivse tulemuseta.

Kodanikud aga võiksid valitsusele ja riigikogule oma õiguste meeldetuletamiseks koguda mõjuka arvu allkirju referendumi toetuseks (sajad allkirjad ESMi rahvahääletuse toetuseks on juba veebilehel: www.petitsioon.com) või kasutada teisi võimalusi otsustajate mõjutamiseks.

Kokkuvõttes pole Eesti maksumaksjate raha eraldamine ESMile ilma rahvahääletuseta juriidiliselt ega poliitiliselt kooskõlas meie põhiseaduse, õigusriigi ja demokraatia ega isegi mitte euroopaliku õigluse ja solidaarsuse põhimõtetega.

Seda pole karta, et ESMi ratifitseerimata jätmine Eestis võiks kuidagi pidurdada ESMi tegevuse alustamist või Eesti võiks jääda EList välja. Viimast kinnitab Iirimaa kogemus, kus ELi olulisemad otsused on pandud korduvalt rahvahääletusele, seda nii rahvusriigi demokraatia kui ka majanduse huve silmas pidades.

3 mõtet

•    Riigikohtu otsus on karm hoiatus valitsusele, kummardus ekspertidele ja lõpliku poliitilise otsustamise veeretamine riigikogu õlgadele nõudega võtta kuulda ka rahva häält.

•    Lõuna-Euroopa riikide nõrka majandust pole aga võimalik odavate laenudega kuigi palju aidata. Need riigid ilmselt ei hakkagi rahaliidu tiiva all pingutama.

•    Rahvahääletusele tuleb panna põhimõtteline küsimus, nii nagu see toimus ELiga ühinemise eel. Õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele on riigikogul.