Uued tuuled vabariigi aastapäeva vastuvõtul? «Kui mõned meedia esindajad ei lase peolistel häirimatult üksteise seltsi nautida, tuleb neil paluda lahkuda,» kirjutab Evelin Ilves. FOTO: Kroonika
Evelin Ilves kirjutab, et kaitsmaks külalisi, ei pääse alates järgmisest aastast kätlemisele mitte ükski teleoperaator ega piltnik peale rahvusringhäälingu ja ametliku fotograafi.

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist on alates iseseisvuse taastamise esimesest aastast saatnud köetud kired. Mäletan oma esimest aastapäevaballi, mille andis Estonias siis veel teistsugust ametinimetust kandnud Arnold Rüütel abikaasaga. Siis olid puhvetijärjekorrad ja pükskostüümid ning peale perekond Rüütli olime tühjal tantsupõrandal vahelduva eduga veel vaid meie, toona Tartu Ülikooli üliõpilaskonda esindanud tudengipaar.

Praegu, 18 aastat hiljem, pole olukord märkimisväärselt parem. Pigem vastupidi – nagu tollal, kurdeti ka siis valjult, et näe, eliit pidutseb. Tõsi, tantsima minnakse  meelsamini  ning riietus on pilkupüüdvam. Paraku on kleidid hakanud nende kandjaid varjutama ning matavad nii mõnegi jaoks kogu päeva mõtte enda alla.
Nii me jätkata ei saa.

Eesti sünnipäev on riigile, sh presidendipaarile, üks aasta tippsündmusi. Siis peab president oma kõige olulisema ja mahukama kõne. Siis tänab Eesti oma kaasmaalasi ja meie toetajaid välismaal, andes kätte riigi teenetemärgid. Siis näitavad kaitsejõud oma võimekust ja riigipea saab võõrustada aasta jooksul silma paistnud tublisid inimesi, olulisi ametikandjaid, teiste riikide diplomaate.

Rõõm ja pisarad


See peaks olema päev, mil igaüks võtaks korraks aja maha ja mõtleks ajatule – vabadusele ja Eestile. Aduks, et midagi ei sünni iseenesest ega ka püsi ilma jätkuva pühendumise ja energiata. See võiks olla väärikas ja rõõmus pidupäev kõigile, kes kodus või tööpostil. Aga?
«See on nii valus, kuidas kommenteerijad kõike ja kõiki valimatult materdavad. Ma hakkan kohe nutma – nad võtavad minult mu riigi sünnipäeva au, väärikuse ja rõõmu,»  hüüdis ühele Jõhvist naasnud peolisele üleaedne naabritädi. Ta oli juba varahommikust teleri ees – elas kaasa lipuheiskamisele Narvas ja Tallinnas, vaatas paraadi Narva Peetri platsil, siis oikumeenilist jumalateenistust Aleksandri kirikus, kuulas riigipea kõnet, rõõmustas kontserdi üle ning nägi vastuvõttu vaadates, kuidas paar head tuttavat presidenti lausa kättpidi Eesti sünnipäeva puhul õnnitlevad.

Kõik see oli ilus ja natuke harras ning naabritädile kena päeva loonud. Kuid kõik muutus, kui järgmise päeva meediakajastused temani jõudsid.

Pole mingit põhjust hakata siinkohal vestma ajakirjanduse kolletamisest ja klikkide jahtimisest. Me oleme piisavalt kaua tähistanud oma iseseisvuspäeva peaaegu  muutumatu formaadi järgi  ning kui järele mõelda, teame tegelikult väga hästi, miks riigipea vastuvõttu just sel viisil suhtutakse ja kuidas see suhtumine meedias võimendub. Seetõttu arvan, et muutused on möödapääsmatud.

Paikne või rändav pidu?


Kuni 2007. aastani  korraldati iseseisvuspäeva kontsert ja vastuvõtt alati Estonias. Tulemus? Aastast aastasse garanteeritud pidu muutus oma rutiinsuses lihtsalt tuimaks.
Lisaks teadsime mulgimaalastena hästi, et ääremaa tunne tuleneb vaatenurgast, algab sinust enesest. Kui sa oled oma kodus õnnelik ja maanurga üle uhke, on see ju keskpunkt, mitte ääremaa. Meile sai Ärmale kolides ääremaaks hoopis Tallinn.

Eesti väljaspool Tallinna on nagu hästi hoitud saladus, ütlevad arvukad Lõuna-Eestit, Ida-Virumaad või saari külastanud välismaalased, kel sellest varem aimugi polnud. Me peame keskpunkti ka sinna kandma! Ja lõpuks – miks mitte usaldada suure tähtpäeva korraldamist hoopis uutele inimestele?

Neile, kellele see on senise elu suurim väljakutse, mitte pelk rutiin? Iga juht teab, et just see on mootor, mis paneb suuremadki rahnud liikuma.

Nii läksimegi häälekast vastuseisust hoolimata oma esimese 24. veebruari vastuvõtuga 2007. aastal Tartusse ja edasi teavad juba kõik osalenud, et sündis üks kõigi aegade stiilsemaid ja rõõmsamaid Eesti sünnipäevi. Jah, anno 2009 võib öelda, et virumaalaste entusiasmi ja andumust on veelgi raskem üle lüüa.

Narva paraad oli vägevam kõigist eelnenuist ja riigi sünnipäevapidu Jõhvis südamlikum kui varem. Keset paraadi tabas mind aga mõte: mis oleks praegu siin, Narva peaväljakul, kui poleks paraadi? Kui palju narvalased tunneksid Eesti kohalolekut?

President lähtub peole külalisi kutsudes õige mitmest kriteeriumist. Rahvusvahelise kombe kohaselt on riigi iseseisvuspäevale alati ja kõikjal kutsutud diplomaatiline korpus, st kõik Eestisse akrediteeritud suursaadikud. Riigikogu on kutsutud in corpore, kuivõrd Eesti on parlamentaarne riik ja parlament on Eestis – põhiseaduse järgi – esimene võim.

Lisaks saavad ex officio ehk siis ametikohajärgse kutse mitmete riigile oluliste institutsioonide esindajad: näiteks riigikohus, kõrgkoolid, valitsus, kirik… Kõik ülejäänud külalised valib president tublide eestimaalaste seast. Seal on nii aasta tegija tiitliga pärjatuid kui kaitseväelasi, kirjanikke, heategijaid, ettevõtjaid, muusikuid, kohaliku elu edendajaid, sportlasi, käsitöömeistreid jne.

Seada ühe seltskonnatabloidi kombel kahtluse alla kellegi kutse saanu väärikus on maitselageduse tipp, et mitte öelda klassiviha õhutamine.

Külaliste arvule seab piirid koht. Ei Estonia, Vanemuine ega Jõhvi kontserdimaja võimalda kutsuda palju üle 800  külalise. Oleme küll ametikoha järgi kutse saajate hulka aasta-aastalt vähendanud, kuid siiski moodustavad nad kutsutute koguarvust pea poole.

Enamik reegleid on meie endi teha. Meenutan siinkohal Tiina Tšatšua sõnu: protokoll ei ole koll ja etikett pole kett. Lähtuda tuleb eelkõige viisakusest ning lugupidamisest ja kõik toimib! Seetõttu on täiesti ülearused ka kõiksugu «gurude» ülesastumised teemal, et kui kuningannat pole kallistamas nähtud, siis äkki meie ka ei peaks…

Või et käest kinni käia olla ameerikalik, tuleb ikka käevangu võtta. Iseseisva rahvusriigina pole meil mingit kohustust käituda mõne endise koloniaalriigina, kes võtab mehaaniliselt protokollikombed üle oma emamaalt, ega ka juhinduda lihtsalt võõra rahva tavadest. Ei kallistamine ega käest kinni käimine ole ebaviisakas ega keelatud, kui seda teevad üksteisele lähedased inimesed. Ka presidendi vastuvõtul kehtib seesama lihtne viisakus, mis kõikjal – te ei torma ju tänaval võõrast embama?

Kutse saanul on elementaarne viisakus teatada oma tulekust või tulemata jätmisest. Jah, see on tõesti esmane viisakus, mida me ju alati järgime, kui saame kutse sugulase või tuttava sünnipäevale. Presidendi puhul on üks kriteerium juures – riigipeale ütleme ära vaid väga mõjuval põhjusel. Vastasel juhul põlgame oma riiki. Riigi sünnipäevapidu ette valmistades laseb oma tulemata jätmisest teatamine korraldajatel kutsuda neid, kes tulla saavad.

Kas tulla abikaasa, täisealise lapse või (elu)kaaslasega, on kutsutu otsustada. Küll aga eeldame edaspidi, et kutsutu annab teada oma kaaslase nime. Esiteks aitab see võõrustajaid välja piinlik-paratamatust teadmatusest ametliku perekonnaseisu küsimuses.

Teiseks on soliidne ja kohane, kui heerold ei teata kohapeal ja tegelikult enam kui 300 000 inimesele kodudes, et nüüd tervitab riigipead härra X kaaslasega või proua X elukaaslasega või härra X abikaasaga – härra või proua X-i saatjal on nimi ning seda nime ei pea häbenema.

Küll aga soovime vältida olukorda, et kaaslase lastetoatus ei hakkaks valmistama piinlikkust teistele külalistele. Sel aastal meedia spekuleeris ja fantaseeris, et mida küll üks tähelepanu ihanud kaasavõetu pajatada ja mida presidendipaar mõelda võis. Tõde ei arvanud ära mitte keegi. President lihtsalt ei tundnud tulijat...

Kaitseme külalisi


Ja nüüd viimase, ehk olulisima teema juurde. Miks nimetame oma riigi sünnipäevapidu halvustavalt pingviinide paraadiks ja kleididraamaks, ise seda telekast nii andunult ja massiliselt jälgides? Tõesti, võib-olla on frakk ajast ja arust piduriietus ning peaks piirduma rahvariiete ja tumeda ülikonnaga. Tõsi, ülikonna peal ei saa kanda ordenite õlalinte, nii et sel juhul jääksid aumärkide kavaleridel uhkemad märgid igaveseks koduarhiivi.

Ja kleididraama? Selle fenomeni anatoomiat uurides selgub, et tegelikult on kogu kätlemisprotsess nii pikk just seetõttu, et lasta igaühel tele- ja fotokaamerate ees piisav maa maha kõndida, et kõik salvestuda jõuaks. Kuid kas peab?

Olen aastate jooksul kogenud, et inimesi häirivad kõige rohkem kümned sähvivad välklambid. Nad on kohmetunud, nad komistavad ja ei näe tihti pimestavas valguses, kuhupoole nende kaaslane minema hakkas. Pildid, mis nende ebakindlate sammude ajal tehakse, pole peaaegu kunagi ilusad. Mulle tundub, et nii ei saagi ilusat pilti tahta.
Kas olete tähele pannud, et paljud rahvusvaheliste galaürituste persoonipildid on poseeritud, tehtud hea valguse ja ilusa taustaga? Ja mis kõige tähtsam, tehtud nendest, kes ise selleks nõusoleku andnud.

Minule kui peoperenaisele on kõige valusam kuulda, et presidendi vastuvõtule loobuti tulemast hirmu tõttu sattuda meedia häbiposti. Mõelge, mis tunne on näiteks väikelinna rahvaesindaja abikaasal, kelle foto ripub tabloidi posteril iga kassaaparaadi juures ja üle tema näo jookseb rasvane kiri «Ämber!». See on seik, mis muudab kuitahes ilusa ja väärika peo igikestvaks õudusunenäoks, mida mingil juhul korrata ei tihka.

Samal põhjusel on juba ennetavalt tulemata jätnud ka mitmed armastatud kultuuritegelased. Ma imestan, kust küll võetakse aastast aastasse need kibestunud tegelased, kes oma kurjust kaaskodanike peale välja valavad? Ja miks üldse peaks mõne inimese ainsat kleiti arvustama kõrgmoe kriteeriumide järgi? Kehavormidest ma üldse ei räägi.

Sestap, armsad peokülalised, ma luban teile – me kaitseme teid. Alates järgmisest aastast ei pääse kätlemisele mitte ükski teleoperaator või piltnik peale  rahvusringhäälingu ja ametliku fotograafi. Ka arvukad pretensioonid, kuidas igal võimalusel sõpradega juttu puhuvate peoliste keskele lindistav kaamera suunati või sind sellega suisa müksati, ei taha vaibuda. Kui mõned meedia esindajad ei lase peolistel häirimatult üksteise seltsi nautida, tuleb neil paluda lahkuda.

Et kõigil oleks eelneva lõigu järel selge: me ei soovi muuta riigi sünnipäeva kinniseks peoks, aga me soovime, ja selleks on nii meil kui ka külalistel täielik õigus, et see oleks klikkide jahtimisest vaba Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine.

Need väiksed ümberkorraldused võimaldavad kogu 24. veebruari üritustel ka proportsioonid paika seada ja nii pääseb riigi sünnipäev kleitide tagant mõjule. Rääkimata külalistest endist. Vabariigi aastapäev olgu rõõmus, aga väärikas sündmus. Vähemalt vaba hirmust moekeisrite ees. Et inimestel oleks aega mõelda ka igavikulistele väärtustele. Nagu tunamullu kirjutas Kristiina Ehin oma riigi sünnipäevaks:

Kuidas meil on korda läinud oma vabadus kätte saada?

Võib-olla ainult nii
et me pole olnud püüdjad
ega varitsejad
vaid kõik
miljonikesi koos
ise haruldast
vabaduseliiki
priid pelglikud
süvavee-elukad
pärit pimedatest puhastest
põhjaveekihtidest

Täna paneb veebruar
varakevadetuuled ulguma
täna ümiseb
jäätunud maa:

Vaata seda siinset inimhõimu
aasta külmimal kuul
põhjamaa tähttaeva all
tähistavad nad oma püüdmatusepäeva