Jürgen Ligi

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Rahandusminister Jürgen Ligi kirjutab, et ESMi ratifitseerimine riigikogus on piisav. Parlamendi täiskogu kaasamine igasse tehnilisse detaili takistab töökiirust ja pole kooskõlas parlamendi väärikusega.

Rahandusminister kahtleb riigikogu pädevuses – nii on pealkirjad esitanud mu seisukohti Euroopa kriisihaldusest ja abipakettide otsustamistest. Et tegu on Eesti aasta vahest kõige kaalukamate riiklike otsustega, sünnitas seesugune tõlgendus ärritunud vastukaja.

Seda on olnud korraga kurb ja põnev jälgida, kuidas teema mittetundmine ja kõmuloome meedias pidurdamatult võimenduvad, täpselt. Nagu ennustasin ühe minuga intervjuuna esitatud loo autorile: eneseupitusteks, tsitaatideks, arvamuslugudeks ja juhtkirjadeks on nüüd ainest nädalateks ja aastateks. Isegi tavapäraste riigikogu üle irvitajate poolt on paatost ja pahameelt, et keegi seab kahtluse alla esimese võimu võimekuse.

Õige mitmel põhjusel ei võta ma parlamendi alavääristamist omaks, vaid selgitan vaidlust.
Kõigepealt on sõna «pädevus» mitmetähenduslik, sest tavakeele «võime mõista» on riigikorralduses asjakohatu – seadusandja puhul tähendab võimekus ülesannetest, võimalustest ja võimude lahususest johtuvat, kuni pikkade dokumentide keele, konfidentsiaalsuse ja tööprotseduurikani välja..

Ka riigikogul on erinevad töövormid ning täiskogu istung, millest vaidlus on käinud, on vaid Toompea lossi veepealne osa.

Ent põhimõtteliselt ei saa rahvaesinduselt, isegi mitte ta erialakomisjonilt, nõuda mistahes detailsuse või tempoga otsuseid. Seepärast moodustab enamuse riigiaparaadist täitevvõim oma meetodite ja ekspertiisiga, mis toetuvad parlamendi üldisematele suunistele.

Rahvusvaheliselt on pilt sama: finantskriisi otsuste puhul ei saaks kuidagi teha kogu panust 17 parlamendi täiskogudele. Ja ega piisa ka valitsustest, sealhulgas ekspertiisis, mistõttu kogu EL ja eurotsoon on andnud suure osa sellest ametlikult Euroopa Komisjonile, Euroopa Keskpangale ja IMFile.

Olgu rõhutatud, et Eesti riigikogu ise on selle loogika põhiseadusest seadustesse kirjutanud. Hiljuti on riigikogu otsustanud sedagi, et abipakettidest finantssektoriga piirduva kooskõlastab valitsus Euroopa Liidu asjade komisjoni, mitte riigikogu täiskoguga.

Valitsus ise poleks mitte kuidagi saanud näiteks Hispaania panganduse abipaketti täiskokku viia, mis on olnud seni opositsiooni ainus idee kogu keerukas teemas, sest riigikogu on otsustanud teisiti.

Too otsus on osutunud praktikas vettpidavaks: rahvusvaheline töörütm on isegi Euroopa Liidu asjade komisjoni igal hetkel kaasamiseks olnud liiga kiire. Ammugi, ja isegi mitte tagantjärele, pole võimalik välja mõelda hetke, mil saanuks kokku koguda täiskogu ning lisandunud informatsioon olnuks seda ka väärt.

Aga riik toimis - ikkagi toetus rahandusminister asjale põhimõttelise heakskiidu andnud telefonikonverentsil seisukohtadele, millele oli varem nõutanud kinnituse valitsuselt ning suunised nii Euroopa Liidu asjade komisjonilt kui parlamendi täiskogult. Täiskogu kaasamise reegleid ei saa muuta keegi peale täiskogu enda, ent juba praegu ei ole mingit formaalset takistust, et parlament ise koguneks ja Hispaania pangandust tõsimeelselt arutaks.

Siiski peavad parlamendiarutelud hoidma teatud proportsioone ja silmas pidama analoogiaid. Olen eelmise õiguskantsleriga eri meelt selles, et minu arvates peab riigikogul nõukogu näol olema otsene kontrollikanal Eesti Energia rahapaigutuste üle. Summad on seal ESMiga sarnased, aga riigikogu teabki muidu vaid ümmargusi arve.

Praeguse õiguskantsleriga siin vaidlemist pole, ent tema puhul läks tarvis riigikohtu otsust, et ESMiga võetavad kohustused on sarnased paljude teistega, sealhulgas Eesti Energia, IMFi, Maailmapanga ja teiste arengupankade omadega, ning ületähtsustades ESMi, lõhuksime kogu riigijuhtimise loogika.

Ka riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni kooskõlastusi pidas riigikohus proportsionaalseks, märkides küll seaduseelnõusse ka kirjutatud põhimõtet, et võimalused kaasata täiskogu tuleb sätestada.

Enamikus riikides on parlamendi täiskogu roll ESMi otsustes Eestis kavandatavaga võrreldes palju väiksem ning operatiivsus ja sõltumatus päevapoliitilisest retoorikast oli ESMi loomisel ka eesmärk. See jäi paraku täitumata, ehkki loomulikult kuulus plaani ka parlamentide järelevalve tagamine.

Parlament osaleb juba pikalt selles protsessis – ma ei tea küll ESMi puudutanud debattide täpset arvu täiskogu saalis, ent neid on olnud vaatamata sellele, et valitsus pole pääsenud meie liikmelisust arutama.

Neile kordadele tuleb sisuliselt liita EFSFi ja muud finantskriisi arutelud. Euroopa Liidu asjade komisjonis, üldjuhul ministrite osalusel, on ESMist räägitud 19 korda.

Kui avalik üksmeel, et riigikogul peab olema «suurem roll», näib olevat saavutatud, siis on aeg ka tutvuda, milline on see praegu – eelnõu järgi, mille seletuskiri üksi on üle saja lehekülje.

Irooniline on üksmeel sellegi poolest, et Eesti parlament on kindlustanud meile siin Euroopa rekordi – esimene liikmesuse arutelu toimub nädalaid ning hääletus poolteist kuud hiljem kui hõbeda saavutanud Itaalias.

Võib siis ette kujutada olukordi, kus Euroopa kujundab konsensuslikke otsuseid, «üksmeelne» Eesti oma parlamendiprotseduuride ja harjumustega on sellest kõrval ja kooskõlastab riigisiseseid seisukohti tagantjärele.

Minu silmis pole mitte ainult otsuste kiiruse ja kvaliteedi, vaid ka parlamendi väärikuse küsimus, et täiskogu ambitsioon haakuks tema võimalustega ega päädiks sõnasõja ja liigtehniliste pisiotsuste erakorraliste tembelduskogunemistega. Riigikogu väärikus on valitsuse liikmele ka isiklik asi, tal on tagataskus mandaat ja staaž ning seestki vaade riigikogu piiridele selge.

Äsjane komisjonide ühisistung ESMi teemal ei toonud üllatusi. Võimalus selgitada osutus väga vajalikuks ning ootuspärane oli ka vastuvõtt. Kogunes veerand liikmetest – teemaga otsesemalt kokku puutujad –, mis kinnitab loomulikku tööjaotust parlamendis.

Siiski, enamuse toetusele vaatamata ei suutnud sisuarutelud ega juriidika ometi võistelda üksikute huviga valitsusele koht kätte näidata ega vääranud kokkulepet igal juhul mitte millegagi mitte nõustuda. Finantskriisi lahendus sõltub riikide parlamentidest ehk laiemas plaanis demokraatia toimimisest ja avalikust arvamusest.

Viimasest suurema sõltumatuse korral tehtaks selleks rohkem, kui Euroopas on tehtud. Reformidele, säästueelarvetele ja abipakettidele vastu oleva arvamuse diktaat ei ole väljapääs, see oleks demokraatia triumfi ja mugava elu näivus, sest viiks pankroti ja ühiskonna allakäiguni.
Seepärast Eesti põhiseadus lausa keelab rahvahääletused eelarvete ja rahvusvaheliste lepingute üle.

Avaliku arvamuse eiramine pole aga lahendus kasvõi sellepärast, et rahvas on valitsuste ja parlamentide tööandja. Esindusdemokraatia toimimist mõõdab siin valitute püüe selgitada ja võime avalikust arvamusest üle olla – avalike huvide vajadusel ja isiklike ohvrite kiuste.

Mulle ei mahu pähe, et sellele minu poolt Euroopa demokraatiate vabatahtlikku võlakriisi mineku kontekstis öeldule vaidleb vastu meie sõnakaim arvamusuurija.

3 mõtet

•    Ent põhimõtteliselt ei saa rahvaesinduselt, isegi mitte ta erialakomisjonilt, nõuda mistahes detailsuse või tempoga otsuseid. Seepärast moodustab enamuse riigiaparaadist täitevvõim oma meetodite ja ekspertiisiga, mis toetuvad parlamendi üldisematele suunistele.

•    Täiskogu kaasamise reegleid ei saa muuta keegi peale täiskogu enda, ent juba praegu ei ole mingit formaalset takistust, et parlament ise koguneks ja Hispaania pangandust tõsimeelselt arutaks.

•    Finantskriisi lahendus sõltub parlamentidest ehk laiemas plaanis demokraatia toimimisest ja avalikust arvamusest. Viimasest suurema sõltumatuse korral tehtaks selleks rohkem, kui Euroopas on tehtud.