Juhtkiri: KGB likvideerimise küsimärgid

Foto: Urmas Nemvalts

Kas Eesti valitsustegelased olid 1991. aastal KGB dokumentide ülevõtmisel põhjendamatult pehmed või tegutsesid mõned neist koguni teadlikult Eesti huvide vastu? Segadus toonaste tegevuste dokumenteerimisel jättis ukse laialt lahti kõikvõimalikele spekulatsioonidele, sealhulgas päris äärmuslikele vandenõuteooriatele, mis on möödunud kümnendite vältel ikka ja jälle lainetustena üles kerkinud.

Harri Mägi (1955–2012) tegi oma hiljuti ilmunud raamatus «ENSV KGB tegevuse lõpetamine» ära tänuväärse ja süstemaatilise töö 20 aasta taguste sündmuste dokumenteerimisel. Ta tõi uuesti tähelepanu alla KGB dokumentidega seotud segadused ning esitas küsimusi, millel on tähtsust ka nüüd, kaks kümnendit pärast NSVLi lagunemist.

Herman Simmi juhtum näitas, et idanaabri luure kasutab vanu KGB agendisuhteid isikute šantažeerimiseks ja uuesti agendiks värbamiseks. Just sellise riski vähendamiseks on kaitsepolitsei alates 1995. aastast võtnud arvele ja avalikustanud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite töötajaid ja nendega koostööd teinud inimesi.

Inimestel oli ka võimalus ise vastava ülestunnistusega esineda ning vastutasuks vältida avalikustatud nimekirja sattumist.

KGB dokumentide saatusest rääkides tuleb eristada, mis oleks teoreetiliseltki võinud olla Edgar Savisaare valitsuse loodud ENSV KGB likvideerimise komisjoni võimuses ja mis mitte. NSVLi KGB käskis juba 1989. aastal viia Venemaale Balti liiduvabariikide, Moldova ja Kaukaasia KGB arhiivides olnud agentide toimikud.

KGB dokumentide üle peetud läbirääkimiste õigustuseks võibki ette tuua, et kaubeldes loodeti kätte saada midagi juba Venemaale viidust. Teiseks tuleb arvestada, et okupatsiooniarmee lahkus Eestist lõplikult alles 1994. aasta sügisel.

Ka KGB ise oli spetsiaalselt valmistunud tõrjumaks tagasi rünnakuid Pagari tänava hoonele. Loomulikult võime tagantjärele arutada, kas toonane Hardo Aasmäe komisjon ja valitsus oleks võinud käituda jõulisemalt, ent selle juures tuleks arvestada nii läbirääkimiste kui ka vägivallaohu konteksti.

Kahtlemata polnud läbirääkijate ja komisjoni töö mingi suur edulugu. Kõige väärtuslikumaid arhiive ei õnnestunudki Venemaalt tagasi tuua, ehkki selle üle läbi räägiti ja just selle nimel ka teisele poolele järeleandmisi tehti.

Kindlasti saab Aasmäe juhitud komisjonile ette heita ilmseid puudusi KGB likvideerimisega seotud tegevuste dokumenteerimisel. Seda on ette heitnud selle teemaga tegelenud parlamendikomisjonid. Kuni tänaseni pole näiteks olemas Aasmäe komisjoni tegevuse lõppakti.

Üks stiilinäide sellest, et kriitika Aasmäe juhitud komisjoni aadressil pole uus: kuus aastat pärast kõnealuseid sündmusi möönis toonane peaminister Mart Siimann, et ENSV KGB «arhiivifondide üleandmine toimus erakordselt ebakorrektselt, ebakompetentselt ja lohakalt» (Luup nr 16, 1997).