Kari Käsper

FOTO: humanrights.ee

Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kui mittesuitsetajad saavad teistega võrreldes natuke palga- või puhkuselisa, ei rikuta nende inimõigusi.

Suitsetajate õigustel ja inimõigustel on vähe ühist. Võrdse kohtlemise seadus keelab tööandjatel diskrimineerida inimesi nende rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.

Ka see, kas suitsetajad võiksid moodustada eraldi sotsiaalse grupi, mille liikmete võrdsuspõhiõigust tuleks põhiseadusest lähtuvalt kaitsta, on äärmiselt kaheldav ning isegi kui see oleks võimalik, kaaluks selle õiguse tõenäoliselt üles teiste inimeste õigused tervisele ja keskkonnale, sh puhtale õhule.

Lühidalt öeldes: kuigi suitsetajad on inimesed, kellel on inimõigused nagu kõigil teistelgi, ei tähenda see, et neil on inimõigustest tulenev õigus suitsetada ja nõuda teistelt suitsetamise võimaldamist.

Juhul kui tööandja soovib pakkuda erinevaid eeliseid mittesuitsetajatele, et motiveerida suitsetajaid suitsetamisest loobuma, on mõistlik, et meetmed oleksid proportsionaalsed taotletava eesmärgi suhtes.

Maksta suitsetajale oluliselt väiksemat palka oleks ilmselt keelatud, aga motiveerida suitsetamisest loobuma läbi täiendavate puhkusepäevade ja lisatasude ilmselt mitte.

Postimehe arvamusportaal küsis eile ja täna erinevatelt asutustelt,  kuidas suhtuksid nad ja nende töötajad sellesse, kui jõustuks suitsuruume ja majade ees suitsetamist keelav seadus. Rimi esindaja märkis oma vastuses, et kõige tõhusamad relvad suitsetamise vastu võitlemisel on suitsetajale otsest kasu toovad programmid, näiteks mittesuitsetajale pakutav boonus rahas või lisapuhkusepäevades.