Mikko Fritze

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Kunagine kultuuripealinna projekti vedaja ja Helsingi Goethe Instituudi juhataja Mikko Fritze kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Tallinna ei tulda igal juhul, mistõttu on maine hoidmisel ka detailid nagu taksondus tähtsad.

Olen võõras linnas. Just kohale jõudnud. Olen lennujaamas, sadamas, bussijaamas. Taskus hotelliaadress. Millega edasi – eks see olegi väga tihti takso!? Taksosõit on nagu väike visiitkaart, mille mulle uus linn tutvumiseks kätte annab. Tallinnas on see esmakontakt tihti päris ebameeldiv, vähemalt kallis.

Ega Tallinna maine taksode pärast päris mustaks ei muutu, aga see on juba tekitanud palju pahameelt ja ebamugavust inimestele. Linn, mis tegelikult elab väga suurel määral turismi arvel, peaks korralikult mõtlema, milliseid visiitkaarte ta jagab. Tallinn pole, muide, Pariis või London, kuhu minnakse turistina igal juhul. Tallinn peaks tegelikult näitama, et ta tõesti pingutab selle eest, et igal külalisel oleks siin hea. Millegipärast Tallinna linn seda aga ei tee. Miks?

Vaatasin Saksamaa, Soome ja Hispaania taksoseadusi ja eelnõusid. Saksamaa seadus hakkas pihta enam-vähem sellest, et taksol peab olema neli ratast ja igal küljel kaks ust. Kõlab väga loogiliselt! Mõtlesin, et vaataks pigem taksonduse ümber tekkinud vaidlusi. Leidsin palju arvamusi vaba turu reguleerimise vastu, taksojuhtide eetikast ja nende eksamitest. Aga lihtsalt ja kiiresti ei leidnud midagi, mida võiks Tallinnale lahendusena pakkuda.

Siis mõtlesin, et selleks on Tallinnas kindlasti mõni ametnik! Inimene, kes võiks neid võrdlusi teha ning Tallinnale parima süsteemi arendada ja kehtestada. Linnavalitsuse spetsialistile ei tohiks see küll eriti raske ülesanne olla.

Äkki ongi nii juba tehtud. Kas praegune süsteem, kus eriti mittekohalik maksab tihti kolmekordse summa, võib olla osa mingist kavalast turismiarenduskavast!? Väga ilusale, kuid juba natuke igavale, päriselust puhastatud vanalinnale lisatakse ekstreemseid elamusi tekitava taksondusega natuke vürtsi!?