/nginx/o/2012/02/13/954548t1h28e9.jpg)
Lauri Vahtre on tõstatanud terava teema (PM, 11.07.2012). Mina olen ajaloost aru saanud nii, et 19. sajandi keskpaigaks oli inimeste ekspluateerimine teiste inimeste poolt läinud Euroopas üle viimse piiri. Ühest sellisest vastasseisust on kirjutanud meie klassik Eduard Vilde «Mahtra sõjas». Veidi hilisemast ajast kirjeldab Bellegarde, kuidas ta Eestimaa kubernerina põrkus 20. sajandi alguses vastu Balti aadli arusaama, et eestlased on loodudki orjarahvaks ja aadel peabki neid valitsema.
Evelin Sepp paneb ajalehes pahaks, et Selveri töötajad orjapalga eest tööd teevad. Kas sellest paisub klassiviha? Või tõstetakse töötajate palka? Meedikud soovivad ka palgatõusu. Ei arva küll, et põhjuseks oleks klassiviha, kuigi mingi ebaõiglus selles ju on, näiteks kui juhtkonna palk tõuseb, aga töötajatel mitte. Demokraatlikus ühiskonnas peaks selline vastasseis lahenema ilma klassivihata (Eestis palgaläbirääkimistega, tagataskus streigiähvardus).
Olen aru saanud, et Euroopa heaolu tagatised võlgnevad palju töötajate võitlusele oma õiguste eest, nii-ütelda sotsialismi survele läbi demokraatia. Klassiviha tekib hoopis ebavõrdsusest, mida sotsiaaldemokraatia püüab vähendada. Kas ma eksin väga? Kui ei, siis kas ehk teeb Lauri Vahtre sotsiaaldemokraatiale liiga?
P.S. See ei tähenda, et natsionaalsotsialismi või bolševismi kuritegelikkuse hukkamõistuga ei tuleks tingimusteta ühineda.