Praegune olukord, kus seaduse kehtestamiseks ja elluviimiseks raha jagub, kuid selle lahtiseletamiseks mitte, on kohatu, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli Euroopa õiguse professor Tanel Kerikmäe Postimehe arvamusportaalis.
Tanel Kerikmäe: miks ei selgitata uusi käske-keelde rahvale?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leian, et Eesti õigussüsteem on reeglina toimiv ja kehtivad normid pakuvad pigem kaitset kui riivavad üksikisiku õigusi. On aga tendentse, mille suhtes tuleb muret tunda.
Esimene probleem – norm ei ole arusaadav või ei täida oma eesmärki
Mulle tundub, et Eestis ei ole probleem niivõrd reeglite rohkus, vaid see, kuidas inimesed neid teadvustavad. Reeglid peavad olema üheselt mõistetavad, nende eesmärk ja asetus õigusruumi mitmekihilises süsteemis arusaadavad.
Igasuguse reegli puhul on kõigepealt vaja teada, kes on selle kehtestaja (asutus, omavalitsus, minister, riigikogu, Euroopa Liit) ja kuivõrd on toimitud vastavalt pädevusele.
Kui selline pädevus puudub või on hoomamatu, saab reeglit vastandada varem kehtestatud või kõrgema tasandi normiga. Näiteks ei saa transpordifirma eeskirjad vastuollu minna seaduses kehtestatuga.
Euroopa Liidu (EL) regulatsioon on loonud inimese igapäevaelu puudutavaid standardeid. Kuigi riik on oma pädevusest osa ära andnud, osaleb ta otsustusprotsessis ja on kohustatud oma riigi elanikke teavitama. Inimene saab muidugi ise võtta initsiatiivi ja kasutada teabenõude, tõsisemal juhul aga ka näiteks õiguskantsleri või muu asjakohase institutsiooni abi.
Osa ELi reeglistikust on n-ö otsekohaldatav, st inimene on normi adressaat ka riigi sekkumiseta. Osa reegleid jõuavad inimeseni aga vaid liikmesriigi vahendusel. Näiteks direktiivide puhul peab riik nende eesmärgid oma normidega rakendama.
Riigi poolik rehkendus
Leian, et olukord, kus normi rakendamiseks vahendeid leidub, aga tema lahtiseletamiseks mitte, on ELi liikmesriigis kohatu.
Ka üleriikliku ELi õiguse puhul peaks riik käituma vahemehena, selgitajana, et vältida kasvõi näiteks suhkrukaasuse sarnaseid juhtumeid.
Euroopa õigusruumis on olulisel kohal toimiv ühisturg ja «metsa lõikad, laastud lendavad» printsiibi tõttu võib tekkida vastuolulisi situatsioone või ülereguleerimist.
Riigi kohustus on uudsete reeglite tekkimisel norme ELi üldpõhimõtetega (aluslepingud ja Euroopa kohtu kaasused) testida ning ebaõiglastena tunduvaid norme analüüsida ja vajadusel vaidlustada.
Olen seisukohal, et just analüüs ja teavitustegevus on see, millele tuleb rohkem rõhku panna. Kui juba vastutav ametnik reeglist aru ei saa, on pool tööd tegemata.
Tänapäeval on mitmetasandilise regulatsiooni rägastikus just riigi ülesandeks selgitada inimesi otseselt ja kaudselt puudutavaid norme nii, et tagatakse õiguskindlus. Sellegipoolest tundub ka meie põhiseaduse ümber toimuv hetkel «tagantjärele tarkusena».
Riigikohtu lahendiga aastaid tagasi lukku löödud tõlgendamisvõimatus ELi õiguse suhtes (st ELi õigus on ülimuslik – ja punkt) on löönud nn ESMi lahendi ja laialdase suveräänsuse piiramise diskussiooni taustal küll kõikuma, kuid meie põhiseaduse aluspõhimõtted on tavakodanikule jätkuvalt abstraktsed poliitilised hoovad.
Seda, et ühiskonna õigusteadvus ja riigi strateegiad ei ole alati tasakaalus, näitab kasvõi «paralleelne õigusemõistmine» veebikeskkonnas ja meedias, kus väljendub huvigruppide arvamus. Õiglust ei tule mitte vaid saavutada, see peab olema kõigile arusaadavalt saavutatud.
Teine probleem – normi sünd
Normide kehtestamisel ei lähtuta alati hea õigusloome tavast, mis eelkõige tähendab kaasamist – võtame kasvõi suuremad reformikatsed nii hariduse kui riigi enda haldusstruktuuri edendamise vallas.
Nn avalikust arvamusest «ülerullimine» ja siis juba kehtestatud normile seletuse leidmine jätab inimesele (eelkõige valdkonna huvigrupi esindajale) õigustatud mulje, et teda on ignoreeritud ja siin ei ole raske eeldada rakendamisprotsessis tekkivaid probleeme.
Õigusaktide majandusliku ja ühiskondliku mõju analüüs on tihtipeale puudulik või avalikkuse eest varjatud. «Teeme ära, eks pärast paistab» sündroom on kahjuks mõnigi kord üsna ilmne. Võrdluseks: Saksamaal tehakse kaks alternatiivset analüüsi, et olla kindel seaduse tõhususes ja tasuvuses.
Paljukirutud JOKK-sündroom ei saagi esineda õigusriigis – nn juriidiliselt korrektne peab olema ka nii õiguspärase ootuse kui õigusselguse põhimõtetest lähtuv, vastasel juhul vastandub ta põhiseadusest või ELi õigusest tulenevatele põhimõtetele ja on perspektiivis kehtetu.
Lex iniusta non est lex – ebaõiglane seadus ei ole seadus. See maksiim saab tõeliselt toimida korrastatud õigusruumis, kus igaühel on võimalik aru saada oma õiguste ja kohustuste ulatusest, õigusnormide hierarhia on selge ja suverään kaitseb oma rahvast parimal võimalikul moel.
Põhiseaduse ja ELi õiguse inimeseni toomine on ülesanne, millega on liialt vähe tegeletud.
Kolmas probleem – ülereguleeritus, täitevvõim eirab seaduse mõtet
Olen sellega kokku puutunud näiteks Eesti Juristide Liidu õiguspoliitika toimkonna liikmena. Toon lihtsa näite. Kevadel arutasime meetmeid, mida ajakirjanduses avaldatu põhjal oli siseministeeriumil ning politsei- ja piirivalveametil kavas rakendada liiklusohutuse parandamiseks.
Siseminister väitis oma tollases intervjuus, et «näiteks turvavarustuse mittekasutamise ja muude oluliste rikkumiste puhul rakendataks maksimumkaristusi». Juristide Liidu õiguspoliitika toimkond juhtis tähelepanu, et õigusriigis ei saa minister anda juhiseid karistuste määramiseks, mis väljuvad seaduses ettenähtud karistuste määramise alustest.
Eesti ei taha kindlasti saada politseiriigiks, kus üldistest väärtustest seisavad kõrgemal haldusaparaadi päevakäsud.
Kindlasti mäletab lugeja ka omaaegse justiitsministri kavandatud nn korruptantide tabamise mõõdikute süsteemi, mis leidis laialdast kriitikat.
Kõrgete riigiametnike pädevuses jääb vahel mulje, et parteipoliitiline loosung on olulisem kui stabiilsus ja koostöö ning et läbisurutud normi taga seisavad pigem poliitilised ambitsioonid kui tegeliku elu vajadused.
Reegel, norm, millega nõustuvad kõik, on utoopia. Huvigruppide kaasamine, riigivõimu esindajate selgitustegevus ja inimese prioriteet riigi ees ei ole utoopia.
Postimehe arvamusportaal küsib esmaspäevasest Mikk Salu artiklist tulenevalt erinevate valdkondade ekspertidelt kommentaare teemal, kas Eestis on liiga palju seadusi, käske-keelde.