Juhtkiri: väikeste tagasitulek

Väikeettevõtluse toetamine on riigi konkurentsivõime huvides

Need, kes Tartus ja Tallinnas on juba külastanud või veel külastavad Eesti Rahvuse Määraja Suvepaviljoni, saavad veenduda tõsiasjas, et Eestile iseloomulike omaduste juurde kuulub lahutamatult põhimõte «tilluke, aga tubli».

Sellest põhimõttest oli üsna tugevasti kantud ka taasiseseisvusaja algusaastate (ettevõtlus)poliitika. Väiksuse eelised – paindlikkus, vähene inertsus, kiired ja nutikad otsused ja nii edasi – kõik see oli sobivaks vastukaaluks Nõukogude Liidu ebamajanduse kolossidele, mis jäid ajale jalgu nagu punaimpeerium isegi.

Talud pidid asendama vägivaldselt loodud ühismajandeid, uuenduslikud väikefirmad tossavate hiigelkorstnatega vabrikuid. Väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes loodud uutes töökohtades paistis võti vaba Eesti majanduse sotsiaalsele tasakaalustatusele. Muu hulgas ka eri piirkondade ühtlasele arengule.

Kuid ajalool on kalduvus end korrata. Hoolimata sellest, et majanduslikud paradigmad on pea peale pöördunud, oleme kaks aastakümmet hiljem mitmes valdkonnas jõudmas ringiga üsna sarnasesse seisu.

Ehk siis suurtootmise ja -kaubanduseni, kus väikestele ettevõtjatele jäetakse sama vähe sõnaõigust, nagu oli väikesel Peetril suure Peetri leivakotile igihaljas muinasloos. Lähim näide on kaubandusketid, kus müüakse anonüümseid (nn private label) masstooteid, mille päritolu justkui ei olegi tähtis.

Justkui, sest juba terendab ka märke uue aja suurettevõtteid ähvardavatest karidest. Lõpuni rafineeritud, standardiseeritud ja pastöriseeritud toiduained ei rahulda enam paljusid tarbijaid, mistõttu järjest sagedamini kuuleme ka äris kodanikuühiskonna häält. Selliseid ettevõtmisi, nagu näiteks Viljandimaa toiduvõrgustik OTT (otse tootjalt tarbijale) tuleb juurde ja see trend mõjutab juba suurpoode.

Paljuski on olukord kujunenud üleilmastunud väliskeskkonna mõjul. Kuid ei maksa unustada, et ka ise saame sõna sekka öelda. Suured riigipiire ületavad kontsernid ei vaja tuge nagu väikesed kodumaised ettevõtmised. Kõnealune toetus ei pruugi väljenduda rahasüstides, vaid igasugu bürokraatlike tõkete vähendamises, nõustamises jne. Hea näide: uue ettevõtte loomine on Eestis tehtud väga lihtsaks.

Kui jõuame liiga hilja väikeste väärtustamiseni, võib see meile kurjasti kätte maksta. Väikeettevõtluse eespool mainitud sotsiaalne mõõde ei ole kuhugi kadunud. Lisaks edendab seesuguste ettevõtete toetamine ettevõtlikkust üldisemas mõttes ja see peaks ju olema üks meie eesmärke.

Hoides väikefirmasid Võrus ja Saares, toetame mitmekesisust, mis hoiab alal teadmisi ja kultuuri ning toob meile tagasi näiteks turismiäri kaudu. Ja siin konkureerime vahetult lõunanaabritega, kelle seis näib mõnevõrra parem olevat.