Hardo Pajula: kirglikumate olude poole

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Mida siis härra Settembrini kõlbeliselt õigupoolest on ja tahab! See on eluga seoses, järelikult pole see midagi muud kui kasulik, seega haletsusväärselt ebasangarlik.

 See olevat selleks olemas, et sellega vanaks ja õnnelikuks, rikkaks ja terveks saada; ja sellega lõpp,» pärib kirglik juut, kommunist ja jesuiit – jah, just selline kokteil – Leo Naphta itaalia humanistilt Lodovico Settembrinilt Thomas Manni «Võlumäes».

«Holokaust on viimastel aastakümnetel olnud Euroopa kõlbelise korra nurgakivi,» kirjutab oma kolm aastat tagasi ilmunud raamatus «Mõtisklused Euroopa revolutsioonist» Christopher Caldwell. Küsimuse ja vastuse vahele jääb väga rahutu sajand.

Küsimus esitati esimese maailmasõja eelõhtul, mil pea kogu maailm oli mõnel määral Euroopa kultuuriline ja majanduslik tagahoov. Vastus tuli ajal, mil endistest kolonisaatoritest on saanud koloniseeritavad.

Caldwell ei kirjuta nimelt suurest Prantsuse, seksuaal- ega ammugi tehnoloogilisest revolutsioonist, vaid nendest põhjapanevatest ja valulikest muutustest, mida toob endaga kaasa moslemite massiline ümberasumine vana(neva) kontinendi kodanike harjumuspärasesse elukorraldusse.

Euroopa islamirevolutsiooni on võimalikuks teinud aga just esimese ja teise suure sõja psühholoogilised armid. Caldwelli järgi on sõjajärgse Euroopa moraalset kliimat kujundanud patukahetsus kahe ajaloolise kuriteo – kolonialismi ja natsismi – eest. Paraku on antisemitismi ja rassismi Euroopa elu kaugeimatele äärealadele surunud kõlbeline kord uues demograafilises olukorras kõikuma löönud.

Eurooplaste vägivaldseid tunge kaane all hoidnud moraalikoodeks ei pragune aga mitte seetõttu, et holokausti mälestamisest oleks loobutud, vaid et see on enese vastu pööranud.

«Massilise migratsiooni tingimustes sai patukahetsusest šabloon iga end ahistatuna esitava vähemuse kohtlemiseks,» kirjutab Caldwell ja lisab, et sotsiaalmajandusliku redeli madalamatel pulkadel rühmavad moslemid tundsid peagi, et nende kogukond võiks pakkuda põliseurooplastele moraalseks eneseurgitsemiseks ja -piitsutamiseks palju kohasemat materjali kui juutide oma.

Juutide tõukamine Euroopa esiohvrite pjedestaalilt keeras Caldwelli järgi kogu moraalisüsteemi pea peale ning mitmekesisuse ja rassilise harmoonia ideoloogiast sai ajapikku juudiviha naasmise peamine kanal.

Moslemite antisemitism ei olnud aga mitte rassismi taaspuhang, vaid antirassismi kaitsevarjus edasi liikuv juudivastasus. «Ma arvan, et «rassismivastase sõja» ülev idee on pikkamisi muutumas võikaks väärõpetuseks,» tsiteerib Caldwell prantsuse juudi juurtega filosoofi Alain Finkielkrauti, «ning sellest antirassimist saab 21. sajandil see, mida kommunism oli 20. sajandil: vägivalla allikas.»
«Ta (Leo Naphta – H. P.) naeris inimestesõbra verekartust», kirjutas Thomas Mann ja lasi oma kangelasel edasi väita, et austus üksikelu vastu kuulub vaid kõige lamedamatesse kodanlikesse vihmavarjuajastutesse ja et vähegi kirglikumates oludes turvalisuseaatest kaugemale ulatuv idee alati mängu tuleb ning üksikelu end selle mõjul vabatahtlikult, isendi enese soovil, vaekausile heidab.

Nii ei ole meil ka tänapäeval raske endale ette kujutada leegitseva pilguga Leo Naphtat, pommivöö puusal, metroovagunisse sisenemas.

Üheks Euroopa islamirevolutsiooni kõige olulisemaks tulemuseks ongi ilmselt aeglane liikumine vihmavarjuajastust kirglikumate olude poole. Ja seda vahest isegi mõlemal pool barrikaade. Siinpool on saadud vanaks, õnnelikuks aga vist mitte ja turvalisuski kipub käest libisema.