Vambola Paavo: nokk kinni, saba lahti

Vambola Paavo Foto: Sille Annuk

Ainuüksi kütuseärikate pitsitamisest idapiiril jääb väheks – langetamata otsuseid on veel küllaga, kirjutab ajakirjanik Vambola Paavo.

Tavakodanikult on aastaid nõudnud Eesti-Vene piiri ületamine vaeva ja närve. Nüüd paistab asi normaliseeruvat. Tundidepikkused järjekorrad, nahaalsed vahele trügimised ning kohtadega äritsemine jäävad minevikku.

Riik kaotas peale tasumata aktsiiside hulgaliselt jõukaid idaturiste. Eestlanegi ei viitsinud järjekordade pärast avastada meie külje all asuvat Peterburi ja Pihkvat. Tahaks loota, et jõustunud piirangud korrastavad turgu. Kindlasti vaadati ELi piiril toimuvale murelikult ka Brüsselis.

Salakütuseärile tuli teha otsustav lõpp. Ühed kodanikud ja ettevõtjad tasusid ausalt makse, samas kui teised pihku itsitasid. Vähemalt 15 aastat voolasid kroonid ja eurod idanaabri kütusemagnaatide taskusse. Samas oleks võinud selle kõik kulutada siinse elu ning infrastruktuuri edendamisele. Kus olid maksuameti silmad viis või kümme aastat tagasi? Otsustavaid samme tulnuks varem astuda.

Otsisin EMTA kodulehelt uue määruse, aga paraku ei leidnud adekvaatset teavet. Kirjas oli, kui palju tohib kodanik kaasa võtta kolmandast riigist alkoholi, tubakatooteid ja lahjasid jooke. Kütuse kohta oli ebamäärane lause: vajalik kogus sihtkohta jõudmiseks. Kui suur on vajalik kogus? Kui inimene, kes elab Tallinnas või Pärnus ja käib paar korda aastas Petseris surnuaial ning puhkuse ajal tutvub naaberriigi huviväärsustega, tangib tagasiteel kütusepaagi täis, on ta tolli jaoks kurjategija, keda mõnitatakse ja alandatakse. Praegu otsustab ametnik suvaliselt, kellele lajatada aktsiis ja kellele mitte. Selline käitumine tuleb lõpetada.

Pidevate piiriületajate näod ja numbrid on teada, tõsiselt tuleb kontrollida neid. Kui aus kodanik sõidab Venemaal tangitud paagiga järgmisel päeval tõesti Lätti või Saaremaale, peaks kõik olema veenev.

Mullu kehtestas analoogsed piirangud Leedu. Kütusevedajad palkasid kavalad juristid, panid nõuded kokku ja kaebasid riigi kohtusse. Riik kaotas. Sama võib juhtuda meilgi.

Mida teisiti teha? Valem on lihtne. Lubada kord nädalas või kümne päeva tagant riiki aktsiisivaba kütust tehase sätestatud paagi ulatuses. Eri automarkidel on see erinev. Kui vahepeal käiakse üle piiri, tuleb tasuda aktsiis täies ulatuses.

Targad mehed on rääkinud sedagi, et aktsiis on Eestis liialt kõrge. Kui riik vähendaks aktsiisi 10–15 senti liitri kohta, ei hakkaks keegi illegaalsetelt vedajatelt ostma. Kokkuvõttes suureneks läbimüük tanklates ja hakataks teenima nagu mujal mahtude pealt. Riik peaks samas kontrollima kartellide tegevust. Kui piiril alustati kontrolli, alandati tanklates hinda 4–5 senti, ent kui asi juba esimesi tulemusi andis, tõsteti hind endisele tasemele.

Kui aktsiisi ei soovita vähendada, peaks piiriäärsetel aladel olema kütus sisemaaga võrreldes odavam. Odavamad hinnad võiksid Ida-Virus alata juba Kiviõlist-Aserist ning mida Narva poole, seda soodsamaks mingu. Samuti Kagu-Eestis.

Piirikaubandus oli, on ja jääb. Seda pole suutnud likvideerida ükski riik. Näiteks ungarlased käivad kütust ostmas Slovakkias, sest Ungaris maksab diisel 1,5, aga Slovakkias 1,38 eurot liiter. Ungari edelaosa tangib Sloveenias, kus diisli hind on 1,269 eurot. Pilt, mis Sloveenia tanklates avaneb, on muljetavaldav. Täis tangitakse ka kanistrid, sest ELi sisepiiril kontrolli pole. Sloveenid tangivad omakorda Horvaatias.

Enne jaanipäeva võrdles Postimees kütusehindu Tallinnas ja Tartus. Taaralinnas olid need koguni kuus senti kallimad.

Millega seda seletada? Kui Tartust 100 km kaugusel asub Vene piir ja sealtkaudu toimub kütuseäri, siis loogiliselt peaks Lõuna-Eestis olema konkurentsi tõttu ju odavam.

Lääne-Euroopas on kiirteede ääres kütus kallim, trassilt maha keerates ja mõnes asulas tankides paar-kolm senti odavam. Sama võiks olla meilgi. Kokkuvõttes viiksid kõik raha ametlikku tanklasse ning riik saaks maksud kätte.