Ivo Rull: N-ained ehk surma kaubastamine

Ivo Rull Foto: Egert Kamenik / Postimees

Halvad uudised ei peaks muutuma headeks uudisteks, kirjutab suhtekorraldaja Ivo Rull.

Vaatasin ühel pühapäeva õhtul «Aktuaalset kaamerat». Uudis nr 1: aasta Breiviki veretööst. Uudis nr 2: Batman-killeri korter Colorados demineeriti. Uudis nr 3: tapatalgud Süüria kodusõjas jätkuvad.

Uudis nr 4: uppumisohtu sattunud purjetajad Hiiumaa lähistel ja õnnetused merel üldse. Uudis nr 5: soomlaste bussi kraavisõit Pärnumaal. Uudis nr 6: Tuudi algkooli sulgemine ja maaelu hääbumine.

Positiivsete uudistena jõudsid sellesse «AKsse» teated, et ERR­i ajakirjanikud sõitsid Londoni olümpiamängudele ja et olümpiatule teekond jätkub. Ning et Viimsis õpetasid Naksitrallid lapsi loodust hoidma ja Põlva sai lõõtsapealinnaks. Aga isegi tol õhtul eetris olnud uudises Positivuse festivalilt toodi esile, et ilm oli Lätis halb ja kebab mürgine.

Must lagi on meie «AK-l» ja meie ajal ka?! Miks peab südasuvel, puhkuste kõrgperioodil ja õndsa puhkepäeva õhtul tooma maailmast ning Eestist meie kodudesse just sellise uudiste valiku?

Muidugi, negatiivsed uudised tekitavad suuremat publikuhuvi. Ja avalikkust tuleb võimalike ohtude ja halbade sündmuste eest hoiatuseks või õpetuseks paratamatult ebameeldivustega kursis hoida. Ent negatiivse uudiste voo üledoseerimisel, mis näiteks toodud õhtul juhtus, võib olla äraspidiseid tulemusi.

Esmane neist on seotud inimpsüühika kaitserefleksiga. Kui ebameeldiva teabevoo tase ületab teatud piiri, keelduvad inimesed neid uudiseid lihtsalt vastu võtmast. Keerates siis kas teleka kinni või minnes üle mõnele teisele kanalile midagi meelepärast vaatama.

Teiseks on üldtuntud teatud tüüpi uudiste (näiteks enesetapud või koolitulistamised) nakkav eeskuju. Negatiivsed ehk n-uudised on justkui E-ained meie toidus. Teame, et nad on olemas, võivad soodustada vähki ning muid haigusi, aga ikkagi tarbime massiliselt. Sest värsket ja säilitusainetevaba kraami oma igapäevasele toidulauale on keeruline või kallis hankida.

Ning kolmandaks ei tasu alahinnata negatiivsete uudiste kangelaste puhul ühe kuriteo sooritamise motiivina just soovi pälvida võimalikult suurt meedia tähelepanu.

Vaidlus selle üle, kas enne oli meedia või kuritegu, jääb ilmselt kestma sama pikalt kui debatt, kas enne oli muna või kana.

Kuni lõplikku tõde selgunud pole, võiksid toimetajad siiski igaks juhuks jätta pärast Breiviki massimõrva aastapäeva uudist Colorado tulistaja jätkuloo samast saatest välja. Haiglase psüühikaga ja elumuredega puntrasse sattunud inimesele, nagu oli Karen Drambjan, võib selline kuulsus mõjuda sütitavalt.

Surma üleekspluateerimine meedias on paraku globaalne trend. Ehk nagu üks USA praegus­aja tippkirjanik John Irving on romaanis «Neljas käsi» tõdenud: «Liialdatud tähelepanu pööramine surmale oli televisioonis muutunud sama igapäevaseks kui halva ilma kuulutamine; surma ja halba ilma osati teles kõige paremini teatada.»

Surm on alati traagiline ja sageli ootamatu. Ainuüksi neist põhjustest piisab surmast meedia­uudise vormistamiseks. Ja kui lisandub veel mõni uudise kriteerium – näiteks sureb tuntud isik või saabub surm traagilisel või kurioossel moel –, jätkub ajakirjanduses juttu pikemaks. Inim­ohvritega katastroof on automaatselt uudis ning on vaid toimetuse valiku küsimus, mil moel ja kui kaua seda kajastatakse.

Meediakanalid on surmateateid kaubastades loonud kümneid formaate. Traditsioonilised leinakuulutused ja nekroloogid on neist enim väljapeetud ning tekitavad kõige vähem küsimusi. Ilmu­vad need ju enamasti omaste või lähedaste initsiatiivil ja leinajate kirjutatud kujul. Ning väljendavad lahkunule armastust ja austust.

Probleemid algavad krimiuudiste ja liiklusõnnetuste kajastustega. Kas näiteks piirdumine vaid ohvri eesnime ja vanuse avalikustamisega tagab meie väikeses ühiskonnas omastele piisava privaatsuse? Kuidas vältida olukordi, kus keegi saab oma lähedase surmast esimesena teada meedia vahendusel?

Mil määral on õigustatud õnnetuse detailsete üksikasjade, sealjuures fotode ja videolõikude avalikustamine sündmuskohalt? Kuidas vältida surnu mälestust riivavate spekulatsioonide ja solvavate internetikommentaaride levikut?

Sünd ja surm on iga inimese elu kaks olulist sündmust ning sellistena on neil avalikus uudisteruumis oma kindel koht.

Aga selleks, et säilitada elujaatavat hoiakut, soovin isegi halbade sündmuste kiuste saada meediast vähemalt võrdses jaos uudiseid sealt, kus sünnib midagi head. Meediale võib ju mingil hetkel olla halb uudis hea uudis, aga kui kaugele sellise hoiakuga minna?