Aimar Altosaar.

FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Endine poliitik Aimar Altosaar kirjutab Postimehe arvamusportaalis tagasisidena Mikk Salu eilsele artiklile Eesti ülereguleerimisest, et temast on valesti aru saadud – ta ei poolda uusi käske-keelde – poode võib hakata varem sulgema ka valitsust asjasse segamata.

Eilses Postimehes on Mikk Salu täiesti õieti osutanud ühiskonna ülereguleerimisele ja sellest tulenevale õpitud abituse sündroomile. Kuna lugu tõukus minu Facebooki repliigist ning siin on tsiteeritud ka minu idee kõige ägedamat kritiseerijat, siis tahaks sellel teemal edasi arutleda.

Hüpermarketite pikkadest lahtolekuaegadest tulenevad probleemid on mulle silma hakanud juba pikema aja jooksul.

Kõige hea kõrval – alati võib minna suure valikuga kauplusse – olen pannud tähele ka palju probleeme. Olen ise vestelnud suurkaupluste töötajatega, kes kindlasti avalkult ei julge nuriseda (miks see ometi vabas ühiskonnas on nii?), kes ei pea põhjendatuks suurpoodide pikka lahtiolekuaega, sest viimased tunnid on tegelikult hõreda ostjaskonnaga – kuid suur pood oma palga- ja energiakuludega on täies töös.

Kui piirata aega, oleks ehk võimalik ka parandada palgatingimusi, sest sellisel juhul võiks hakkama saada väiksema töötajate arvuga.

Õhtused ja pühadeaegsed kodusoleku-võimalused on ka paljudele probleem, eriti lastega peredele.

Raske on ka leida ka ratsionaalset seletust, miks peaksid kõik hiigelpoed ühes piirkonnas «täies purjes» lahti olema kella 23ni ning muutma kõik pühad- ja pühapäevad täis-äripäevadeks.

Kuid lahenduseks ei saa ega tohigi olla mingi uus seadus või valitsuse regulatsioon. Oma esialgses repliigis mainisin küll riiki, kuid tõlgendagem seda võimalikult laialt: kodanikuühiskonnana, vabade kodanike tahtele ja võimele ise oma elu korraldada.

Selles mõttes ongi suured kaubakeskused just märk sellest, et riik on juba ülereguleeritud ning kodanikud ei tunne end enam vabalt.

Mis muu kui kahekümne aasta jooksul loodud seadustepakett, mis on üliharmoniseeritud kõigi Euroopa Liidu direktiividega, on allasurunud meie väike-ettevõtluse ja ise-teha-tahtmise.

Kui rääkida inimestega, kes on alustanud ettevõtlusega, eriti jaekaubanduse – aga ka toidutootmise – alal, siis kuuleme lugusid, kuidas ametkondlik ükskõiksus (näilise objektiivsuse sildi all, sest koheldakse võrdselt nii hüpermarketit kui külapoodi – sest üks kaubandus puha!) oma järelandmatute nõuetega kägistab peaaegu iga algatuse ning mis sellest üle jääb, koorivad pangad ja maksuamet.

Vaba ühiskond saab tugineda vaid aktiivsetele ja eneseusksetele inimestele, kes ei karda välja öelda oma arvamust, kes sekkuvad ühiskonna ellu, kui näevad vajadust midagi parandada.

Vabas ühiskonnas, kus valitseb usaldus, osalevad väga paljud kodanikud ise ettevõtluses, olgu siis selle tulunduslikus või mittetulunduslikus vormis.

Paljude julgete ja edukate ettevõtjate asemel, mis peaksidki olema meie ühiskonna nägu, näeme paraku vaid gigantseid ostukeskuseid ja seda, et seal peremehetsevad suured rahvusvahelised tarnijad meie oma kodumaise toote, talutoidu ja väiketootjate kahjuks.

Minu arvates on need teemad, mida tasuks ausalt, avalikult ja põhjalikult läbi rääkida. Algatuseks võiks otsida üles need kõige ahistavamad regulatsioonid, mis takistavad meie väike-ettevõtluse arengut ning nõuda kodanikualgatuse korras nende tühistamist.