Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (Isamaa ja Res Publica Liit) kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Süüria kodusõda pole lihtne heade ja pahade võitlus ning ka al-Assadi režiimi kukkumine ei tooks riiki kohe rahu, demokraatiat ja õigusriiki.
Süürias toimuv kodusõda pole sugugi mustvalge heade ja pahade võitlus, mistõttu võib segaduste periood kesta kauem, kui üksnes võitlus Assadi režiimi lammutamise nimel.
Süüria president Bashar al-Assad lasi eelmise aasta kevadel rahutuste puhkemise järel käest võimaluse olukorda rahustada ning säilitada kontrolli riigi üle. Vaatamata näiteks Assadi hea sõbra, Katari emiiri kiirele sekkumisele ning vahendustegevusele, ei kuulanud Süüria liider kedagi ning tegi panuse üksnes jõule. Tänaseks on see nõudnud väidetavalt üle 16 000 elu ning erinevalt isa Hafezile, kes samuti surus omal ajal veriselt vastuhaku maha, on poeg Bashari võimupäevad suure tõenäosusega lähenemas lõpule. Sellega ühtlasi võib lõppeda Süürias ka alaviitide (šiiitide poole hoidev moslemi usurühm) võimuperiood, mis on väldanud viimased 40 aastat.
Assadite ajastu lõpp Süürias ei tähenda kindlasti riigi vaieldamatut suundumist demokraatliku õigusriigi radadele. Pigem võib eeldada keerukat võimuvõitluse perioodi, kus ristuvad Süüria kirev etniline ja religioosne keskkond paratamatute välismõjutustega (Iraan, Saudi Araabia, Türgi ja teised). Lääneriikidele peaks olema ohumärgiks al-Qaeda üksuste tegevus Süürias, mistõttu pole mässuliste read sugugi ühtsed, ning kompromisside leidmine uue võimujaotuse üle saab olema väga raske.
Araabia sündmuste põhjal võib eeldada, et Süüria kodusõda võib luua pinnase äärmuslikemate jõudude esilekerkimiseks ning mis veelgi ohtlikum, relvade, sealhulgas näiteks keemiarelvade, sattumise terrorirühmituste kontrolli alla.
Venemaa ja Hiina toetus Assadile kahjuks näitab, et ÜRO julgeolekunõukogu pole antud juhtumil võimeline sekkuma ja veretööd peatama. Sellega on muidugi eriti Venemaa kahandanud oma positsioone araabia maailma silmis, kuid ilmselt mängib Moskva otsuses suurimat rolli soov säilitada iga hinna eest status quo.
Süüria sündmused on juba täna omamas siirdeid regiooni teistele riikidele. Türgi lennuki allatulistamine on vaid üks näide. Samas oleks hetkel liiga ennatlik teha sügavamaid järeldusi peale selle, et kodusõja lõpp Süürias ei pruugi regionaalset stabiilsust tingimata suurendada.
