Mikk Salu

FOTO: Toomas Huik / Postimees

«Kuidas äri läheb?» – «Mitte eriti hästi. Suvi on kehv ja kütusehinnad nii kõrged, et rahval pole kaugele sõitmiseks raha.» Sellist dialoogi kuulsin pealt paar nädalat tagasi Võrumaal Rõuges ühes puhkekeskuses.


Isegi Võrumaal elamata, lihtsalt seal puhates, on väga lihtne aru saada, et kütuse piirikaubandus on oluline teema. Hõredalt asutatud ja keskustest kaugel ääremaal on autoga sõitmine paratamatus.

Ilma selleta ei saa ja on selge, et kopsakad kütuseaktsiisid (aga ka mootori- ja automaksud või hiljuti tõstatatud teema ehk kohustuslike tehnokontrollide sagendamine) löövad kaugemaid piirkondi proportsionaalselt valusamini kui Tallinna.

Ja kui piir on otse külje all ning teisel pool on kütus ligi poole odavam, on kütuse toomine kas endale või edasi müümiseks mõistlik tegevus.

Tegelikult pole aga asi isegi mitte võrukate madalamates palkades ja suuremas tööpuuduses, vaid selles, et piirikaubandus on alati eksisteerinud ning selles pole midagi ebaeetilist, mida häbeneda tuleks. Kakskümmend aastat tagasi teeniti Eestis nii mõnigi algkapital kilekotis Soome viinapudeleid tarides.

Tallinki laevad ei peatu Ahvenamaal mitte selle ilu pärast ja Liviko ei disaini soomlaste jaoks viinakohvreid lihtsalt niisama. Nende äride loogika on administratiivselt veetud joonte – tihti ka üsna suvaliselt ilma mingi järjepideva loogikaga veetud joonte ära kasutamine. Võidavad mõlemad pooled, eeltoodud näitel nii Liviko kui ka Soome turist.

Ametkondadele selline käitumine muidugi ei meeldi. On ju ka Eestit süüdistatud maksudumpingus ja Soome riik on kaevelnud meie madalate aktsiiside üle.

Võrumaa piirikaubanduses on lihtsalt rollid vahetunud. Kui Eesti riik kaotab siin raha (summasid on nimetatud erinevaid), siis Eesti kodanikele jääb Võrumaal jälle rohkem raha taskusse, täpselt nii nagu Tallinnas Soome turistidele.

Tõsi, Võrumaal toimuva puhul on küsimus selle seaduslikkuses. Maksuamet arvab, et see ei ole seaduslik, aga õiguskantsler on avaldanud omakorda kahtlust maksuameti tegevuse kohta.

Sõltumata sellest, kellel on õigus, on seaduslikkus üks asi ning inimeste käitumine ja arusaamine asjadest teine asi. Mis fundamentaalne vahe on näiteks käibemaksuvabade poodide külastamisel, soomlastele alkoholi müümisel ja Koidula piiripunkti kaudu kütuse toomisel? Seaduse järgi võib vahe olla, aga mingit olemuslikku erinevust küll hästi ei paista.