Mart Kivastik: idioot

Mart Kivastik Foto: Erakogu

Juunis toimus Wiesbadenis juba kahekümnes teatribiennaal «Neue Stücke aus Europa» (alguse sai see festival hoopis Bonnis), millest on ka paljud Eesti teatrid osa võtnud. Näiteks NO99 «GEP», Draamateatrist Karusoo «Küüditajad», Linnateater ja Tätte «Meeletu»... Neil kõigi on Saksamaal väga hästi läinud.

Festivali juhivad kaks juba hallipäist, ent jonnakat saksa meest Tankred Dorst ja Manfred Beilharz, kes on endale eesmärgiks võtnud ühendada Euroopa teatri abil. Samal ajal kui poliitiliselt ja majanduslikult kipub kogu vanker uppi minema, on kunsti Euroopa üha ühtsem ega lagune. Selle aasta festival oli viimaste aegade parim.

Kusjuures Wiesbadenisse ei ole kutsutud vaid Euroopa Liidu riigid, vaid ka Türgi ja Venemaa, Ukrainast, Valgevenest ja Serbiast rääkimata. Kui Euroopa ühtpidi visiseb ja susiseb, siis teisest otsast on ta ühtsem kui kunagi varem, õitseb!

Kuid on ka karisid sel teel. Sakslased raiskavad hulga raha nii selle festivali kui ka üldisemalt kultuuri peale. Mistõttu kahtleb osa saksa majandusinimesi väga, kas kogu sel pillerkaaril on mõtet (Deutche Welle tegi äsja selleteemalise saategi). Järsku tasuks raha kuidagi mõistlikumalt kasutada?

Manfred Beilharz ja Tankred Dorst vastavad selle peale kooris: kuidas saaks raha paremini kasutada, kui sellega köetakse otse kultuurikatelt? Kunstile raisatud raha on tegelikult parim raharaiskamise viis üldse! Kunst teeb inimesed paremaks, kunst teeb õndsaks, ja kokkuvõttes võidab sellest ka Saksamaa majandus, kuigi see võib tunduda uskumatu. Kunst päästabki Euroopa!

Seekordsel festivalil Eesti tükki ei olnud (noorte näitekirjanike workshop’il osales küll Jim Ashilev), aga Läti Alvis Hermanis oli, ja oli suurepärane. Tema tükk kannab nime «Must piim» ja räägib Läti elust läti lehmade suu läbi. Lehmi mängivad naised. Margus Kasterpalu ütles, et Eestis «Musta piima» näha ei saa, sest meil ei jätku selle siiatoomiseks raha. Kahju!

Vaadatagu seda siis mujal – kel võimalus on. Oli palju teisi häid ja erinevaid, isegi arusaamatuid, ja palju-palju teatrit! Nii et vahepeal oli mõistlik isegi paus teha. Seetõttu otsustasime sõber Bernhardiga, kes on ülimalt andekas Austria näitekirjanik, minna kasiinosse. Mitte et me oleksime mängurid. Puhtalt Dostojevski pärast. Too klassik mängis end Wiesbadeni kasiinos purulagedaks.

Bernhard oli endale ülikonna varakult valmis pakkinud, sest Wiesbadeni kasiinosse ilma ei lasta. Oli küll kahelnud, kas seda vaja läheb, aga siiski kaasa võtnud. Mina pidin kuue laenama, aga kokkuvõttes vahet polnud. Niisiis olime me mõlemad mänguvormis. Kaugele polnud tarvis minna. Kasiino on Wiesbadeni teatri kõrval ja vaat et suuremgi, kusjuures teatrihoonesse mahub kolme rõduga suur saal ja hulk väiksemaid saale.

Võite kujutleda, kuidas me läksime kahekesi, mina ja Bernhard ehk tulevane Schiller, kasiino peaukse sammaste vahelt sisse nagu jahikoerad Dostojevski jälgedes. Kasiino suures sügavas fuajees oli parajasti gümnaasiumilõpetajate pidu. Mängupõrgusse tuli minna vasakule nurga taha.

Ja me olimegi kohal, just seal, kuhu Fjodor Dostojevski 1860ndatel ja ka hiljem, kui vähegi võimalik oli, naise eest salaja hiilis: «Ma ausalt enam ei mängi, see on viimane kord...!» Lõpuks oli ta ikka ruletilaua taga. Meist tehti pildid, küsiti passe ja kodakondsust, reisi eesmärki, ning alles siis lubati edasi minna.

Kohe mängusaali uksel seisis klaasi all püha ruletilaud, millel kaotas Dostojevski ise. Miskipärast see meile eriti enam korda ei läinud. Dostojevski? Nojah… Mängis, siis mängis, aeg on edasi läinud, nüüd on meie kord.

Üks asi veel. 150 aasta jooksul, mis on Dostojevskist möödas, on kombed muutunud. Unustage ära vürstid, krahvid ja rikkad vene kaupmehed. Need James Bondid enam kaarte ei mängi. Ruulivad araablased. Mul oli tunne, et neil šeikidel oli õudselt kahju, et suurim eurorahatähed on kõigest viiesajane, mitte viietuhandene.

Seetõttu pidid nad kaasas tassima europatsakaid, millega rehkendamine oli tohutult tüütu. Jaksad sa õhtu otsa peenrahaga mässata? Igav ka ju. Madalad takistused ei ole mingi väljakutse.

Aga on, nagu on. Kui kell käib, jaotavad nood uusvürstid paki viiesajaseid laudadele ja jäävad siis ootama. Kaotavad kogupauguga paarkümmend tuhat – eurot! – ja ootavad uut võimalust. Nad kaotavad samas stiilis lugematu arv kordi kuni – parts! – võit on käes.

Ma ei tea kui palju, ei suuda lugeda, mina pole nii palju raha korraga näinud, nagu siin žetoonides välja makstakse. Terve kõhutäis! Võib-olla on Bernhard Viinis midagi seesugust näinud? Igatahes valdab meid mänguind! Me võtame positsioonid sisse...

Kes kaadimängust midagi ei tea, sellele võin ma seletada, et mängurid on mängurid, olgu nad rikkad või vaesed. Mõlemad lähevad ühtmoodi peast segi. Mul on üks sõber, kes oli täiesti hull mängija, aga nüüd on ta selles mõttes erus, et põgeneb nädalalõpuks kalale, et mitte mängida.

Ja tolle sõbraga oli nii, et kord varahommikul kell seitse palus ta põlvili, et kasiinot koristamiseks ei suletaks, oodaku veel kaks minutit, tal on ainult sada krooni kaotada. Palun! Kasiinos töötavad südamlikud inimesed tulid talle vastu. Vaja läks vaid minutit!

Dostojevski õigustuseks tuleb öelda, et ta ei lahminud huupi, vaid mängis kindla peale. Tal oli oma süsteem, mis kindlustas võidu sajaprotsendiliselt. Noist reegleist tuli lihtsalt kinni pidada ja hommikuks olid rikas mees. Kas keegi on kuulnud rikkast Dostojevskist? Ei? Mina ka pole.

Aga seda ainult sellepärast, et Dostojevski ei järginud oma geniaalset valemit. Ta oli mängur, sama segane kui mu sõber, ta läks hasarti ja siis...? Siis ta riskis, pani kõik korraga mängu ja kaotas. Seetõttu pidi ta hommikul kiiresti tööle hakkama, et oma öiseid võlgu tasa teha. Ta pidi romaane kirjutama, et edasi mängida! Kes oleks selle peale tulnud? Aga olgu.

Meie Bernhardiga nii lollid ei olnud. Me säilitasime külma pea. Meil oli oma raudkindel süsteem ja kui sellest kinni pidada, polnud mingit ohtu! Me sulandusime järk-järgult mängu, katsetasime riskivabu variante, must või punane, paaritu või paaris, kuuene grupp või siis neljane, et võita pisut rohkem, aga mitte ka liiga palju. Bernhardi kaotasin ma peagi silmist. Süsteem toimis!

Ma võitsin natuke ja veel natuke ning varsti oli tasku žetoonidest pungil. Ma tegin väikse vaheaja, jalutasin fuajees, vahtisin gümnaasiumitüdrukuid, puht kunstilises mõttes muidugi, ning tulin lauda tagasi ja leidsin eest Bernhardi! Me olime mõlemad endiselt sadulas, edasi Kentucky poisid! Mängupõrgutes kella seinal ei ole, nii et ma ei tea, millal sealt lahkusin...

Kui hommikul ärkasin, oli tuju sant. Umbes sama sant kui Dostojevskil. Või sandim. Ega ma ei ütle teile, palju ma kaotasin, aga loodan Postimehelt vähemalt osa sellest rahast tagasi saada just sellesama loo eest, mida ma siin praegu kirjutan. Ma ei olnud kinni pidanud nondest reeglitest, my ass! Ma olin suurem idioot, kui Dostojevski oligi. Tagatipuks helistas naine ja küsis, kuidas läheb. Eks ma rääkisin, et festival on hoos, ega suurt teatrist välja saagi...

Et vähegi tuju parandada, läksin päeval kuulsasse Wiesbadeni mineraalbasseini, kus pensionärid oma konte leotavad. See maksis kümme eurot. Nii palju mul ikka veel oli. Õhtul istusin Schilleri monumendi kõrval pingil festivalitelgi ees ja jõin kotist veini. Nii oli odavam.

Bernhardi polnud kusagil näha ja hea oligi. Kui tema võitis, oleksin ma end veel suurema luuserina tundud. Siis läks mööda Manfred, toosama Manfred Beilharz, festivali ja Wiesbadeni teatri boss. Ta vaatas mind, sai vist aru, et miskit on mäda, ja küsis: «Ega sa, Mart, täna õhtul ooperisse taha minna? Meil on «Lohengrin»...»

Ma olin nõus. Enam hullemaks minna ka ei saanud. Pealegi oli ooper tasuta. Laenasin tollesama kuue, millega kasiinos olin käinud, ja maabusin Manfredi loožis number seitse, esimesel rõdul. Mul oli tegelikult ükstapuha, kuidas aega surnuks lüüa. Kui neli ja pool tundi Wagnerit, siis olgu Wagner...

Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, oli kõik teistmoodi. Parem! Helgem ja valgem! Ma isegi ei suutnud meenutada, miks ma eelmisel päeval masenduses olin. Ma olin uuesti sündinud, mul oli hea olla ja ma olin õnnelik... Kunst oli mu päästnud!?