Andres Langemets: salaja tehtud nuriotsus

Andres Langemets Foto: Peeter Langovits/Postimees

Peeter Päll ütles, et keeletoimkonnal on  kohustus jälgida keelemuutusi ja aktsepteerida need pisitasa norminguna (PM 19.07).

Olen 11 aastat olnud ajakirjas Tuna ajaloolaste käsikirjade toimetaja, aga ei ole märganud, et ajaloolased kipuksid tähistama konkreetseid ajaloosündmusi väiketähega. Kus on ESi keeletoimkond sellist suunda täheldanud, on täielik mõistatus. Ega ometi peeta silmas võrgukommentaare, meilisuhtlust vms, kus niikuinii jäetakse suurtähed lihtsalt ära pea kõigilt pärisnimedelt.

Kui isiku- ja kohanimede puhul on asi selge, siis kellelgi kipub vist meelest minema, et ka konkreetsetel ajaloosündmustel on oma pärisnimed, mis neid eristavad teistest samasugustest sündmustest. Ei saa kuidagi suvaliselt kirjutada saja-aastane sõda või kolmekümneaastane sõda või vabadussõda mingisuguse üldnimena. Need nimed on konkreetsed, konkreetsete riikide ja rahvaste ajaloo tähistajad.

Küll olen märganud, et viimasel ajal on tekkinud suundumus kirjutada Külm sõda, mida ma õigustatuks ei pea, sest tegu pole konkreetse sündmuse, vaid terve ajalooperioodiga. Pealegi on külm sõda lihtsalt metafoor.

Arvan, et ESi keeletoimkonna otsus on ebaõnnestunud ega soovita omalt poolt nende nõu kuulda võtta. Nii oluliste otsuste puhul oleks vaja läinud ka avalikku arutelu, kui ikka tahame demokraatlik ja vaba ühiskond olla. 

Eriti piinlik lugu on muidugi Vabadussõjaga. Teame ju ometi kõik, et ligi pool sajandit ei tohtinud seda sõna üleüldse meie keeles olemas olla, ei suur- ega väiketähega. Iseseisvuse taastamise järel tohtisime jälle kirjutada Vabadussõda.

Minu ja võib-olla mõne teisegi rahvustunnet riivab küll, et üleüldse midagi seesugust ette pandi. Tahaks väga teada, kes selle ettepanekuga lagedale tuli ja kuidas seda põhjendati.
Kõige viisakam oleks, kui toimkond oma salaja vastu võetud nuriotsuse tagasi võtaks. Vabandamist ma ei looda.