Sel nädalal üllatas Tallinna linnavalitsus autojuhte betoontuvide ning järjekordsete ootamatute bussiradadega.
Juhtkiri: miks teeb linnavalitsus tuviüllatusi?
21. juuli 2012, 12:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Transpordispetsialistid räägivad, et linnavalitsuse tegevuses pole süsteemsust ning kusagilt ei saa lugeda, milliste analüüside põhjal ümberkorraldusi tehakse. Et bussiliiklus on kõigest üks element transpordikorralduses jne. Nad võivad jäädagi rääkima, sest linnavalitsuse eesmärgid on pigem seotud valimiste kui millegi muuga.
Süsteemsust pole seepärast, et tegevus pole suunatud niivõrd kodanike teenimisele ja toetamisele, vaid sellele, et Keskerakond saaks ette tuua järjekordse lihtsa loosungi ja öelda: tehtud.
Kohalikud valimised toimuvad oktoobris 2013 ning võib mürki võtta selle peale, et näeme tänavatel plakateid, kus Tallinna maksumaksja enda raha eest tutvustatakse talle tasuta ühistranspordi häid külgi. Muidugi oleks hea, kui plakati sõnumid poleks tegelikkusega karjuvas (!) vastuolus.
On selge, et kui ühistransport tähendab aeglast ja ebakvaliteetset teenust, ei koli autosõitjad bussidesse ka siis, kui bussisõit on tasuta. Linnavalitsus peab ühistranspordi parandamiseks midagi tegema. Kas või näiliselt, et saaks öelda: tehtud.
Riigi majandusaasta koondaruandest loeme, et Tallinna linnavalitsuse tulem oli eelmisel aastal miinuses 36,8 miljoni euroga ning üle-eelmisel aastal 50,3 miljoni euroga. Loomulikult kitsendab puudujääk linnavalitsuse manööverdamisruumi ning ka ühistranspordi muutmisel tuleb seega odavalt läbi ajada.
Võrdluseks: kui mõne aasta eest rajati Pirita teele bussirada, siis tähendas see ka tegelikku tee laiendamist, ent mõistagi maksab see palju rohkem kui lihtsalt joonte vedamine.
(Näilise) tulemuse nimel ollakse nõus riskima sellega, et need kodanikud, kes ei saa oma igapäevaseid toimetusi kuidagi autota aetud, istuvad täiesti mõttetutes ummikutes. See on siis juba kogu Eesti ühiskonna miinus, millel on rahas mõõdetav hind.
Linnavalitsuse esindajad räägivad ühistranspordi eelistamisest, aga see on lahtisest uksest sisse murdmine. Küsimus on selles, mida ja kuidas konkreetselt linnavalitsus teeb.
Meie linnakeskkond ei toeta üldiselt autota liikumist, sest asumid, töökohad ja teenused asuvad hajali, aga seda puudust asfaldi joonimisega ei paranda. Pealegi suunatakse piirangutega kohalike inimeste tegelikku elu vana- ja kesklinnast veel rohkem eemale, kui juba niigi on juhtunud.
Kodanikul peab jääma valikuvõimalus, millist transpordivahendit on tal parasjagu mõistlik kasutada. Paraku on linnavalitsus valinud praegu küsitava tulemusega piirangute ja mitte ühistranspordi arendamise tee.