Assadi aplomb

Foto: A.Peegel

Viimase 15 kuu jooksul on iga päev tulnud Süüriast uudiseid tapetute kohta, keda on juba nii palju, et nende täpset arvu ei tea keegi. Viimastel andmetel on ohvreid 18 000, neist enamik tsiviilisikud, kuid vaatamata suurtele inimkaotustele on endiselt võimatu mõista, mis selles veretegudest üleküllastunud pingekoldes toimub ja kuidas sellesse suhtuda. 

Täpset teavet lihtsalt ei ole. Anonüümsetest – isegi põhjendatult anonüümsed (eeldusel, et allikas riskib oma eluga) – telefonikõnedest ja internetti postitatud videotest lõplike järelduste tegemiseks ei piisa. Fakti ja hinnangu suhe kaldub kõvasti viimase kasuks – kaadrid tänavatel lebavatest naiste ja laste surnukehadest ei jäta aga oma tugeva tunderõhu ja kannatuste eksponeerimisega teistsugustele arvamustele eriti ruumi.

Küsimused, mis Süüria kohta esile kerkivad, on täis jahedaid, rõhuvaid tähendusi. Mis selles riigis õieti toimub? Kes on verises arveteõiendamises süüdi ja mida teha? Kas lääneriigid võivad Süürias sõjaliselt sekkuda ja mis motiividel? Mis juhtub, kui president Bashar al-Assadi vastased võimule tulevad?  

Küsimusi on selle vaese ja näiliselt ebaolulise riigi kohta rohkem kui vastuseid. Küll aga on Süüria ühelt poolt USA, Iisraeli, Saudi Araabia ja Türgi ning teiselt poolt Venemaa, Iraani ja Hiina strateegilises võrrandis (kus mitu mainitud riiki on avalikult või varjatult vaenujalal) muutunud nii oluliseks, et sündmused seal mõjutavad kõiki teisi maailma riike.

Ka Eestit, kuigi me Süüria kohta käivaid uudiseid lugedes seda esmapilgul ei taju. Kuid sõjad Afganistanis ja Iraagis ning seal langenud 11 Eesti sõdurit on näited, kuidas selles islami ja diktaatorite vahele surutud maailmanurgas peetav sõda, mis justkui pole «meie asi», võib meid otseselt mõjutada.   

Kuigi poolteist aastat pärast konflikti algust Süürias ei tea me suurt midagi, mis selles riigis toimub, saab sealsete sündmuste kohta teha mõningaid üldistusi. Aga mitte suuri, kuna need oleksid meelevaldsed – sellisel juhul otsitaks ainult neid tõendeid, mis püstitatud teesi kinnitaksid, see aga ei aitaks tõele lähemale jõuda.

Selge on see, et muutused Süürias pole olnud nii kiired kui Egiptuses ja Tuneesias ning isegi Liibüas, kus Muammar Gaddafi režiim lõpuks lääneriikide sõjalise sekkumisega kukutati.

Lõppeval nädalal jätkusid kogu Süürias ägedad lahingud valitsusvägede ja ülestõusnute vahel, linnades vägivallatsevad surmasalgad, mitu Assadi ministrit ja lähedast lasti õhku, hulk talle seni lojaalseid kõrgeid sõjaväelasi vahetas poolt.

Kõik see tähendab, et Süüria elanikke saadab sõltumata nende usulistest või poliitilistest tõekspidamistest päevast päeva hirm oma elu pärast. Kuidas konflikti lahendada, ei tea aga keegi. Sündmuste lõpptulemus on endiselt ennustamatu ning see ei pruugi tähendada lahendusi, mida inimesed on oodanud ja lootnud.

Lahendus eeldab esmalt sõjategevuse lõpetamist, kuid viimastel andmetel pealinnast Damaskusest põgenenud Assad kõneleb jätkuvalt relvade keeles. Korduvalt on ta kinnitanud, et sõjaliste sammudega on lõpp, kuid oma sõna pole pidanud. Kui maailma poliitika oleks õiglane, poleks küsimustki, kellele õigus anda. Kuid see pole seda.

Vaid sõjalise jõu abil, millele maailm pole tõhusalt reageerinud, on Assad oma režiimi vältimatut lõppu edasi lükanud. Viimastel nädalatel, kui on selgeks saanud, et rahuplaanist asja ei saa ja poliitilist lahendust kriisile pole, tugevneb surve vahele astuda. Ka lääneriigid, mille liitlaste ridadesse kuulub ka Eesti, ei välista sõjalist sekkumist enam nii valjuhäälselt kui varem.

Paljude vaatlejate sõnul kukutatakse Assad võimult pigem varem kui hiljem. Et teada saada, kas Assad ja tema kaaskond seisab silmitsi verise lõpparvega, tuleb oodata. Ootus tähendab aga iga päev uusi inimohvreid.