Reformierakonna üldkogu Viljandi lossimägedes. Silver Meikar kõnepuldis.

FOTO: Andres Haabu

Birmas on toimunud näilised ja mikroskoopilised muutused paremuse poole, aga need puudutavad vaid osa rahvast ning neidki väikesi samme võib hunta igal hetkel tagasi pöörata, kirjutab inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar.

Kuuldes helikopteri tiivikute jämedaid plaksatusi, mis kõlavad üle Myitkyina linnatänavate võrrilaadsete rataste ja tuk-tukide üheklapiliste mootorite orkestri, jookseme majast välja.

«See tuleb idast ja seega sõidab varustuse järele, ehk veab ka haavatuid,» ütles pikalt kodusõda näinud katšin, samal ajal lennuriista trajektoori näpuga järele vedades. Sellel päeval tuletasid ülelendavad helikopterid mitu korda meelde, et jutud, nagu oleks Birma teinud kannapöörde paremusele, on ennatlikud.

Samal ajal kui globaalne peavoolumeedia rõõmustab märgatavate demokraatlike ja avanemist aitavate reformide üle, peab pärast 17 aastat kestnud vaherahu lõppu 2011. aasta juunis katšinite vähemusgrupp ebavõrdset lahingut valitsusvägedega. Neil on kaitselahingutes kasutuses isegi handmade-püssid Hiina ja Venemaa (pool)modernse rasketehnika vastu.

Siiski on vihmamets ja selle reservuaari pidevalt muutuv roheline kaitsevari suutnud tagada põliselanikele võimaluse pikaajaliseks vastupanuks.

Viiskümmend aastat tagasi, 1948. aastal haaras Briti koloniaalvõimu alt vabanenud riigi üle võimu sõjaväeline hunta, mis sisuliselt valitseb Birmat siiani. Väga kiiresti suutis mundris eliit kommunistlike-utopistlike reformidega ja julmade repressioonidega viia ühe suurema edupotentsiaaliga Kagu-Aasia riigi majanduse, vabaduse ja inimarengu võrdlustabelites viimaste sekka.

Siis kui meie kogunesime taas kord sinimustvalgete lippude alla, hakkasid ka Birmas puhuma muutuste tuuled. Isegi tuhandete valitsuse vastu välja astunud elanike tapmine 1980ndate lõpus ei suutnud rahvast peatada ning sundis sõjaväelist huntat korraldama 1990. aastal üle pika aja valimised.

Kuid selle asemel, et enam kui 80 protsenti kohtadest võitnud National League for Democracyle võim üle anda, otsustas sõjaväeline juhtkond tapmiste, vangistuste ja piinamistega oma võimu taas kord kehtestada ning seega riigi ka suuremast osast maailmast isoleerida.

Arendades majandussuhteid Hiina Rahvavabariigiga ning alustades tuumakoostööd Põhja-Koreaga, trotsis Birma läänemaailma järjest karmistuvaid majanduslikke ja poliitilisi sanktsioone.

«Ega nemad vaesemaks ei jäänud,» ütles huntale viidates kohalik elanik Valentino. «Meilt, tavalistelt inimestelt, koorisid nad selle, mis neil sanktsioonide tõttu saamata jäi.»

Kui Birma suurima linna ja endise pealinna Yangooni öörestoranis hautatud köögivilja ja nuudleid nautisime, rääkis väikeettevõtjast ligi 60-aastane mees, et ka isiklikest kannatustest hoolimata olid sanktsioonid, veelgi enam aga ASEANi poliitiline surve vajalikud ning aitasid ehk kaasa, et riigis mingeidki muutusi toimuma hakkaks.

Veelgi enam kehutas huntat reforme alustama hirm oma tuleviku pärast. Ka 2007. aasta safranrevolutsioon tõestas neile, et ei karmid seadused, hirmuvalitsus ega lauskontroll suuda lõplikult kustutada elanike tahet ebaõigluse vastu välja astuda.

Järgmine ülestõus võib tulla ju veel suurem ning selle ohvriteks võib saada peale tuhandete tsiviilelanike ka praegune võimueliit. Kuid hirm ei pannud huntat muidugi tegema sisulisi demokraatlikke reforme, vaid näilisi, selliseid, mis ei viiks neilt korruptsiooni teel kogutud rikkust ega relvade abil saadud võimu.

Aastal 2008 võeti vastu uus konstitutsioon, millega tagati sõjaväele 25 protsenti kohtadest parlamendis ning võimalus osaleda riigivalitsemises. 2010 toimusid nn parlamendivalimised, kus võimu­eliidi erakond Union Solidarity and Development Party sai ülekaaluka võidu.

Mitmel erakonnal, ka NLD-l, ei võimaldatud kandideerida ning valimistulemuse pani hunta kirja vastavalt oma vajadustele, hoolimata sellest, kuidas elanikud tegelikult hääletasid.

Pärast valimisi vahetas suur osa hunta juhtkonnast sõjaväemundri ülikonna vastu ning neist said vastloodud valitsuse liikmed või juhtivad poliitikud parlamendis. Seega on ikka veel võimul endine eliit, üksnes riietus ja ametinimetused on vahetunud. See ei takistanud aga rääkimast suurtest muutustest ja reformidest.

Võidujooks maavaraderikkasse ja geopoliitiliselt olulisse Birmasse sai läänemaailmas avaliku stardipaugu pärast rahvuskangelase Aung Sani tütre Daw (Aung San) Suu Kyi koduarestist vabastamist 13. novembril 2010.

Tema juhitud opositsiooniparteil National Leagu­e for Democracy (NLD) luba­ti kandideerida vahevalimistel ning saada kuus protsenti kohtadest parlamendis. Need sammud aitasid lääneriikide juhtidel  hõlpsalt avalikkust veenda, miks tuleb kibekiiresti tühistada sanktsioonid ning tugevdada majanduslikku ja poliitilist koostööd Birmaga.

Yangoonis võib vahet varasemaga siiski selgelt märgata – teedel vurab üha rohkem ja uusi autosid, poed on kaupa täis. Kuid kõige suurem muutus võrreldes neli aastat tagasi Birmas kogetuga on hirmu vähenemine.

Küsisin vestluspartneritelt, kas nad ka aastal 2008 oleksid nii vabalt kohvikus oma poliitilisi mõtteid avaldanud, ning sain alati selge vastuse: EI. Tollal võis ka süütu vestlus välismaalasega tuua kaasa salapolitsei ülekuulamise, piinamise ja pika vangistuse.

Kuid need pisimuutused ei ole kaasa toonud positiivset arengut põhjapoolseimas osariigis Katšinis. «Meie olukord on viimastel aastatel pigem halvemaks läinud,» võiks kokku võtta vestlusi katšinite pealinnas Myitkyinas.

Keskvõim püüab põliselanikke kodudest välja ajades ning vastuhakkajaid tappes haarata kontrolli maavaraderikka piirkonna üle ning sealsed rikkused suure vaheltkasuga investeerijatele maha parseldada.

Vähemalt 70 000 kohalikku on pidanud oma küla maha jätma ja otsima varju põgenikelaagrites. Kuid isegi ÜRO toetusel loodud varjupaigas Myitkyinas ei saa põgenikud end turvaliselt tunda.

Näiteks tungisid 17. juunil valitsusväed linna põgenikelaagrisse ja vahistasid väljamõeldud süüdistustega sealse elaniku Brang Shawngi. Hilisemad fotod tõestavad tema julma piinamist siiani kestvas vangistuses.

Kohalikud näitasid peale selle sülearvutist pildimaterjali muudestki sõjaväe vägitegudest – mahapõletatud küladest, surnuks pekstud või põlema pandud elanikest…

Seega võib Birmas rääkida näilistest ja mikroskoopilistest muutustest paremuse poole, mis puudutavad vaid osa rahvast. Muret tekitab ka asjaolu, et neidki väikesi samme võib igal hetkel tagasi pöörata. Birma võimudega suheldes sobiva poliitika valimiseks tuleb seetõttu leida tasakaal kahe eesmärgi vahel.

Esiteks tuleb Birma valitsuselt peale demokraatlike reformide nõuda investeeringute, majandustoetuste ja poliitilise koostöö eest ka sisulisi samme vähemusgruppidevastase vägivalla peatamiseks.

Teiseks tuleb aga muuta võimatuks olukord, kus võimueliit otsustab suhtlemise üldse lõpetada ja vaevaliselt valitud teelt tagasi pöörduda. Mundri asendamine tsiviilrõivastega ei muuda aastakümnete jooksul välja kujunenud sõjaväelist mõtlemist ega tee rahvast julmalt valitsenud sõjarditest demokraate.

Vale signaal oleks anda Birma valitsusele mõista, et Aung San Suu Kyi koduarestist vabastamine ja talle parlamendikoha võimaldamine ongi piisav läänemaailma investeeringute ja turistide sissevooluks. Sellisel juhul pole kahtlustki, et demokraatlike riikide rahaga sillutatakse tee vägivalla ja ebaõigluse jätkule Birmas veel aastakümneteks.

Birma

•    Riigi nimi: 1989. aastal kinnitas sõjaväeline hunta riigi ametlikuks nimeks Myanmari Liit. Paljud riigid, organisatsioonid ja isikud kasutavad siiani nime Birma, tahtes näidata, et ei hunta ega selle otsused pole legitiimsed.

•    Pealinn: Naypyidaw (aastatel 1862–2005 Yangoon).

•    Pindala: 676,578 km2 (pisut suurem kui Prantsusmaa).

•    Rahvaarv: umbes 55 miljonit.

•    Rahvad: 68 protsenti birmalased, 9 protsenti šanid, 7 protsenti karenid, 4 protsenti arakanid,  2 protsenti monid  2 protsenti tšinid, 1,5 protsenti katšinid jm vähemusrahvad. Peale nende 3 protsenti hiinlasi, 2 protsenti indialasi jt. 

•    Religioon: 89 protsenti elanikest on budistid, 4 protsenti kristlased (peamiselt karenid ja katšinid) ning sama palju islami usku (rohingya’d jt).

•    Rahaühik kyat.

•    SKT ühe isiku kohta (2011): 1300 USD
(194 riigi pingereas 171. kohal).

•    Aung San (13.02.1915–19.07.1947) – Birma rahvuskangelane ja iseseisvuse eest võitleja, tuntakse ka kui (nüüdisaegse) Birma isa. Aung Sani mõrvas paramilitaarne rühmitus 19. juulil 65 aastat tagasi.

•    Aung San Suu Kyi (snd 19.06.1945) – Aung Sani tütar. Birma opositsiooniliikumise tuntuim eestkõneleja, opositsioonierakonna National League for Democracy juht ning 1991. aasta Nobeli rahupreemia laureaat.

•    Thein Sein (snd 1945) – Birma president. Teinud sõjaväelist karjääri alates militaarkooli lõpetamisest 1968. aastal kuni presidendiks saamiseni 2010; kindraliks sai aastal 2007.