Epp Kallaste: kuidas võidelda mitmepealise lohega

Epp Kallaste Foto: Raigo Pajula

Hiljuti võttis valitsus vastu tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks. Peamiselt koosneb see teavitusest, koolitustest ja lisaanalüüsidest. Kokku kavandatakse tegevusi perioodiks 2012–2015 kahe ja poole miljoni euro eest. Nagu iga tegevuskava puhul, peaks kodanik küsima, kas kulutused on väärt tegevuskava abil saavutatavat tulu.

Paljude inimeste arvates poleks vaja selle teemaga üldse tegeleda. Nende hinnangul on see pseudoteema ning kui sooline palgalõhe üldse olemas on, siis on see inimeste vabal valikul tekkinud. Teiste, sh riigikogu hinnangul on tegemist tähtsa teemaga ja naiste ja meeste töötasu erinevust tuleks kindlasti vähendada.

Põhjendused seisnevad selles, et õiglane on maksta võrdväärse töö eest võrdväärset tasu ja võrdsem olukord tööturul võimaldab naiste ja meeste potentsiaali ühiskonnas paremini kasutada.

Palgalõhe on olemas. Perioodil 2000–2008 (selle ajavahemiku kohta on tehtud eraldi uuring) teenisid naised ca 29 protsenti vähem kui mehed. Aastal 2011 on see näitaja veidi vähenenud (22,9 protsendini), kuid on endiselt väga suur. Palkade erinevusest osa tuleneb sellest, et mehed ja naised töötavad erinevatel tegevusaladel ja erineva tööajaga.

Kuid need erinevused seletavad ära vaid väikese osa palkade erinevusest. Kui võtta arvesse, et naised ja mehed töötavad erinevatel töökohtadel erineva tööajaga, ning lisaks arvestada ka naiste ja meeste hariduse erinevuste ning perekondlike teguritega, ning võrrelda praeguste andmetega võrreldavaid naisi ja mehi, siis jääb tasude erinevuseks 2000.–2008. aastal keskmisest 29 protsendist ikkagi 25 protsenti. Seega võimaldaks naiste ja meeste ametikohtade ning tööaja ühtlustumine töötasude erinevust vaid natukene vähendada.

On teisi olulisi tegureid, nt see, et naised ja mehed on erineval määral hõlmatud koduste tööde ja laste kasvatamisega, mis aitavad palgalõhet selgitada. Need mõjud kanduvad kas otseselt või kaudselt üle tööellu, kus naised lepivad kas madalama tasuga väiksema pingutuse või valmisoleku eest vähem pingutada või kus tööandjad eeldavad, et naistel on võimalik vähem panustada. Tasustamine, mille juures eeldatakse meeste ja naiste erinevust, mitte ei lähtuta konkreetsetest inimestest, viivad selleni, et naiste palgad on väiksemad.

Kokkuvõttes ei ole sooline palgalõhe nähtus, millel oleks üks konkreetne ja selge põhjus, mille likvideerimisel see kaoks. Pealegi ei ole võimalik suurt osa palkade erinevusest selgitada jälgitavate statistiliste näitajatega – oluline roll selle kujunemisel on inimeste hoiakutel ning arvamustel naiste ja meeste käitumise ja iseloomuomaduste kohta.

Seega, kui soovitakse vähendada palkade erinevust, tulebki tegeleda suures osas hoiakute muutmisega, mida on võimalik teha teavituste, koolituste ja teadmiseks vajalike laiemate analüüsidega, nagu praegune tegevuskava ette näebki.

Samas ei ole võimalik hinnata, kas ja kui kiiresti inimeste hoiakud muutuvad ning kui kiiresti ja kui palju muutub selle tulemusena inimeste käitumine.

Seepärast ei saa ka hinnata, millal ja kas nende tegevuste tulemusena sooline palgalõhe väheneb, ja tegelikult ei ole võimalik anda mingit hinnangut, kas tegevuskava on olnud edukas.

Kui palju üldse peaks sooline palgalõhe vähenema, et tegevuskavas ette nähtud tegevusi saaks lugeda edukaks? Kas palgalõhe peaks vähenema nullini? Kui nii, siis on meil veel pikk tee käia.