Juhtkiri: võibolla ültse õieti

Keele uuendamine – klubiline või riiklik?

Emakeele Seltsi keeletoimkonnas möödunud kuul vastu võetud keeleuuendused on tekitanud piisavalt poleemikat kinnitamaks, et vastupidiselt levima kippuvale arvamusele ei ole eesti inimestel eesti keelest ükskõik. Ja see on väga hea.

Ainult surnud keel, selline, mille kõnelejaid enam pole, püsib muutumatuna. Keel, milles luuakse, mida iga päev kõnes ja kirjas kasutatakse, mida õpitakse ja õpetatakse, peabki muutuma.

Nii on juunikuiseid keeleuuendusi ka juba nöögitud, et kui piisav hulk inimesi mõne keelereegli vastu eksib, siis muudetakse reeglit. Jah, muudetaksegi: kõnelejate meelest on «kasvõi» väljend, mis käib kokku, ning pole mingit mõtet, hambad ristis, «kas või» kirjutamist nõuda.

Kirjapilt «võib-olla» on olnud eesti keeles erandlik, «võibolla» on õigekirjareeglitega kooskõlas.

Ajaloosündmuste uued reeglid, näiteks «teine maailmasõda», nõuavad ilmselt rohkem harjumisaega, kuid loogika on nendeski: Eestis pole «ametlikku» ajalookäsitlust, seega pole meil vaja tekitada ka oma «Suurt Isamaasõda».

Kriitikat on pälvinud ka keeletoimkonna otsus mitte määrata reeglitele kindlat üleminekuaega, see tähendab, et kes tahab «mis tahes» ja «võib-olla» edasi kirjutada, võib seda kriitikat kartmata teha, õiged on mõlemad, nii uus kui vana variant. See võib küll eesti keele riigieksami hindajaid häirida, kuid elusas keeles ei saa ju keegi otsustada, et pärast 11.06.2012 kirjutatud tekstides loetakse «vana» kirjaviis veaks.

Õigemini – nii otsustada on muidugi võimalik, kuid sellel poleks mingit mõtet, keegi ei hakkaks eesti keelt emakeelena kasutajaid pärast iga keeleuuendust keelekursusele saatma. Seetõttu kukuks ka ilmselt üleminekuperioodi lõputähtaja määramine välja pigem kroonulikult kui tänapäevaselt.

Iseasi on aga see, kuidas keeleuuendusotsused sünnivad. Urmas Sutrop Eesti Keele Instituudist on, pidades kõnealuseid muudatusi igati õigustatuks, öelnud, et kirjakeele normi sätestamisel tuleks siiski otsused kooskõlastada eesti keelenõukoguga, sest just viimane vastutab eesti keele käekäigu eest. Ehk võiks emakeele ilu hoidjate koostöö olla parem.

Kuid kas me oleme ikka kindlad, et keeleuuendused vajavad sedasorti riiklikult institutsionaliseeritud kooskõlastamist? Või on keeleuuenduste iseloomule siiski tervislikum jääda Emakeele Seltsi keeletoimkonna klubiliseks ülesandeks? Nii riiklikul kui klubilisel tegevusel on omad head ja vead ning see võiks olla arutelu koht.

Arutlemiseks on ka piisavalt aega, sest vähemalt praegu ei saa keegi Emakeele Seltsile liigset liberaalsust või tõtlikkust ette heita: õigekirjamuudatused on seni kandnud pigem konservatiivset vaimu.

Etteheited, nagu muudetaks reegleid valesti kirjutajate järgi, on ilmne liialdus: «kohv» pole muutunud «kohviks», «üldse» on ikka nõrga d-ga ja mis pole tehtud valesti, on tehtud õigesti, välja arvatud muidugi siis, kui pole veel õieti tegema hakatudki.