Õiguskantsleri nõunik Jaanus Konsa kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et ka oportuniteedi rakendamise tõttu kohtuistungitest pääsenud kahtlusaluste puhul kehtib süütuse presumptsioon ning ilma kohtuotsuseta ei saa järeldada inimese süüd või kuriteo toimumist.
Viimasel ajal on meedias valgustatud ja käsitletud kriminaalmenetluslikku teemat – oportuniteet, see tähendab kriminaalmenetluse lõpetamine niinimetatud avaliku menetlushuvi puudumisel (sisuliselt otstarbekuse kaalutlusel). Olles seisukohal, et see kriminaalmenetluslik instituut on meie õiguskorras igati mõistlik ja vajalik, sooviksin ääremärkusena osundada ühele väga olulisele põhiseaduslikule printsiibile, mis omab tähtsust ka sel juhtumil.
Nimelt on põhiseaduse paragrahv 22 järgi keelatud kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seega saab kuriteo toimepanemise ja selles süüdioleku tuvastada Eesti Vabariigis üksnes kohus. Teisisõnu tähendab see, et lõpliku hinnangu asetleidnud sündmustele (näiteks kallaletung, puude maharaiumine jmt) kui kuriteole ja selle toimepanijatele kui kurjategijatele annab kohus.
Prokuratuurile ja uurimisasutustele on seadusega pandud ülesanne kahtluse korral asjaolusid uurida, kujundada oma seisukoht ja esitada see kohtule. Prokuratuurile on samal ajal seadusega antud võimalus kaaluda avaliku menetlushuvi puudumist ja süü suurust ning isiku nõusolekul menetlus lõpetada (oportuniteedi põhimõte). Kuid sellest ei saa järeldada, et kuritegu on toime pandud ja isik on kuriteos süüdi, sest kohtu otsust ei ole, on vaid täitevvõimu kahtlustus. Riigikohus on selgitanud: «Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimuses sisulist otsustust ei tehta.»
Süütuse presumptsiooni põhimõtet silmas pidades tasub üle lugeda kasvõi hiljutine Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend asjas Šuvalov Eesti riigi vastu. Kuigi konkreetsel juhtumil ei leitud rikkumist prokuratuuri poolt teabe edastamisel hiljem kohtus süüdi mõistetud kahtlustatava suhtes, rõhutas Inimõiguste Kohus, et sõltuvalt asjaoludest ei välista riigi esindajate väljaütlemistes ka selgesõnaliste järelduste puudumine isiku süüdioleku kohta süütuse presumptsiooni rikkumist.
Süütuse eeldamine, presumeerimine ei ole pelgalt kriminaalmenetluse põhimõte vaid omab laiemat olemuslikku tähendust demokraatias. Isikutel on kindlustunne, et kedagi ei saa ega tohi tembeldada kurjategijateks ilma jõustunud süüdimõistva kohtuotsuseta. Ainult kohus on selline riigivõim, kellel on ainuõigus mõista õigust, mõista isikuid õigeks või süüdi.
Täitevvõim ei saa asuda kohtuvõimu asemele. Kõrvalekaldumine sellisest algpõhimõttest on ikka ühiskondadele väga kurvalt lõppenud, sestap on nii süütuse presumeerimine ja kohtu õigusmõistmise ainuõigus väga selgelt sätestatud meie põhiseaduses.
Põhiseaduse paragrahv 22 koosmõjus paragrahviga 17 (kellegi au ega head nime ei tohi teotada) seab piirid mitte ainult avalikule võimule vaid ka eraõiguslikele isikutele. Seega tulenevalt põhiseadusest ei saa isikut käsitleda kurjategijana kui tema suhtes puudub jõustunud kohtuotsus.