Mäletan kena kevadsuvist päeva Tartu raekoja platsil, kui Eesti parimad lauljad esitasid küllap esmakordselt elavas ettekandes fosforiidisõja hümniks kujunenud laulu «Ei ole üksi ükski maa». See justkui ei olnudki nii väga ammu. Aga kui aastaid lugeda, selgub, et 1987. aastast on möödas juba 25 aastat. Veerand sajandit!
Vist küll peaaegu kõik eestlased laulsid seda laulu kaasa, kes kõvema häälega, kes endamisi. See oli kui üldrahvalik vanne – me ei jäta sind, Virumaa. Aga laul ei rääkinud kaugeltki ainult Virumaast ja selge veega allikatest, mis peavad puhtaks jääma.
Jüri Leesmendi laulusõnad räägivad tarkust toitvast Tartumaast, vaikust hoidvast Valgamaast ja Mulgimaast, kes ei tohi lasta end pügada. Ja kui kaua suudab Võrumaa end hoida õigel teel?
Mu meelest ütleb see laul, et üks haritud eestlane tunneb ja hoiab kogu Eestimaad, nii nagu õige inglase jaoks ei piirdu maailm vaid Londoniga. Väide, et Eesti võrdub Tallinn, on peaaegu sama kui öelda, et inimesele piisab elus ühe raamatu lugemisest.
Oleme me seda veerandsaja aasta tagust vannet omaenda vabas riigis tegelikult hoidnud? Vastus oleneb vaatenurgast. Rahvaloendus kinnitas tõsiasja, et maakondade elanike hulk on kahanenud. Seda võib võtta traagiliselt, aga võib-olla ei pea.
Ka väikeses kohas saab elu hoida ja teha olulisi asju, ilma et seal elaks sadu, tuhandeid või sadu tuhandeid elanikke. Sageli piisab vaid mõnest hakkajast perest nagu värskelt kogukonna pärli tiitli saanud Kadi ja Hendrik Noor, kes mõne aastaga on teinud Sänna kultuurimõisast märgi, mis kiirgab elu palju laiemale piirkonnale.
Teine hea näide on igal suvel üle-eestilist tähelepanu pälviv suur jaanipäevane käsitsi heinaniitmise võistlus Plaanil. Kummalgi juhul ei ole tegu isegi oma valla mõttes suure külaga, aga elu võib seal olla hoopis rohkem kui mõnes sadade elanikega endises (kolhoosi)- keskuses.
Näib, et peaaegu kõik oluline toimubki suvel mujal kui Tallinnas. Viljandi, Võru või Hiiu folgifestivalid, Saaremaa ooperipäevad, Rabarock Järvakandis. Lugematu hulk tutvustuse järgi hinnates vaatamist väärt teatrilavastusi põnevates paikades.
Paljud neist ettevõtmistest toimuvad kohtades, kus nad justkui ei saaks toimuda, sest seal elab ju selleks liiga vähe inimesi. Eks ongi ime või teisipidi võttes luksus, et sellised üritused toimuvad. Ja õnneks mitte ainult korra või kaks, vaid mõnigi näiteks juba kaheksateist aastat järjest.
Kui üksluine oleks Eestimaa suvel, kui kõik, mis toimub, toimuks Tallinnas!