/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2010/11/15/467679t1hd45b.jpg)
Vanasti oli sõnal «invaliid» paha mekk küljes. Seda tarvitati vaata, et sõimusõnana. Kas seepärast, et sõjainvaliididel oli igas järjekorras eesõigus, või muul põhjusel, aga invaliidi staatust ilma põhjuseta endale ei soovitud.
Anneli Ammas: invaliid või puudega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeva Eestis on iga vähegi kavalam tegelane endale puude «muretsenud» ja naudib puudega inimeste toetusi ja eeliseid. Igati seaduslikult, sest Eesti riik on puude saamise imelihtsaks muutnud ning kes seda võimalust ei kasuta, peab ju puhta loll olema.
Eesti riik on sellist süsteemi luues käitunud kui rikas heaoluriik ja nüüd ise hädas, et ei jaksa kõigile piisavalt maksta ega tasuta teenuseid pakkuda.
Kurbloolus on aga selles, et tõelised hädalised, kes puude saanud enese tahtmata ja vahetaksid selle «imelise» staatuse tavalise terve inimese oma vastu, ei saa tegelikult just nende jaoks mõeldud rehabilitatsiooniteenuseid tervete puudega inimeste massis kätte.