Eestis on ametnike arv kasvanud kiiremas tempos kui tööhõive ja keskmine palk.
Juhtkiri: Eesti töö ja eesti palk
18. juuli 2012, 11:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil räägitakse alailma targast tööst kui ideaalist, aga mida me siis praegu teeme? Eesti inimesed veedavad tööl rohkem aega kui inimesed teistes Euroopa Liidu riikides. Teisalt võrdleme oma sissetulekuid Soomega ja näeme, et Helsingi ümbruses teenitakse keskmiselt üle kolme korra rohkem. Erinevus Eesti ja Helsingi palkade vahel pole enam ammu mingi abstraktse võrdlustabeli teema, vaid üks migratsiooni tegur. Meie töö ei ole nii tõhus, kui see võiks olla.
Seejuures on kummaline, et Eestis on juhte ametis rohkem kui ELis keskmiselt (tõsi, selliste ametikohtade arv on võrreldes 2008. aastaga umbes 15 000 võrra langenud). Just juhtidest sõltub see, kui hästi töö on korraldatud – kas istutakse niisama, rahmitakse tühja või on tööl ka head palka väärt tulemus. Paistab, et pelgalt suur juhtide arv pole meile edu toonud.
Asi pole üksnes selles, kui efektiivsed on ettevõtted oma tegevuses. Tuleb küsida, kas see osa igapäevaelust, mida mõjutavad riik ja eelkõige omavalitsused, lubab üldse sihipäraselt tööle keskenduda. Kas meie liiklus ja ühistransport on hästi korraldatud?
Kas ema või isa saab viia lapse muretult lasteaeda või peab ta pikki tunde veetma koosolekuil, kus arutatakse, kes tuleb ja värvib ära Lotte rühma seinad? Või selgelt riigi tasemel: kas meie majandusdiplomaadid tõepoolest aitavad Eesti eksportivaid ettevõtteid või kulub kogu nende tööaeg asukohariigi makromajandusliku olukorra refereerimisele?
Kõige selle juures on Eestis kasvanud ametnike arv. Kui kriisi eel oli meil 31 100 ametnikku ja 2009. aastal 29 100, siis eelmisel aastal toimetas maksumaksja rahaga juba 33 100 ametnikku. Kogu aeg tuleb küsida, kas nad aitavad ülejäänud kodanikel paremini hakkama saada või on nende raske päevatöö tulemuseks pigem kaigas maksumaksja kodarais.
Muidugi on väga hea, et tööga hõivatute arv on Eestis väga kiiresti kasvanud. Kuna see on tõesti praegu Euroopa Liidu kõige kiirem kasvutempo, võime koos valitsuserakondadega rõõmustada. Ajal kui Hispaanias küündib töötute arv juba veerandini kogu tööjõust, on Eesti tööhõive kasv kahtlemata kiiduväärne.
Samas peavad riigid, kus töötute protsent on Eesti omast madalam (näiteks USA või Rootsi), töötust üheks oma suurimatest probleemidest. Ka meil Eestis on vara hõisata.
Me oleme headel aegadel harjunud ennast meelitama sellega, et Eesti on olnud tublim paljudest oma kunagistest saatusekaaslastest, ent nüüd tuleb edasi rühkida – mente et manu. Arvudele otsa vaadates tundub, et mõistus on praeguseks Eestis käterammust maha jäänud. Nii ettevõtete töökorralduses kui ka avalikus halduses.