Mihkel Mutt: iseseisvusega või iseseisvuseta (2)

Mihkel Mutt Foto: SCANPIX

Iseseisvuse mõningase edasise loovutamisega Euroopa Liidule ei tundu midagi katastroofilist juhtuvat. Eesti keelt, kultuuri jms ei ohustaks keegi sellega rohkem kui praegu, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Kas rahvad võivad välja surra? Mitte ennevanasti või perifeeriaviletsuses, muu maailma radariekraanilt väljas (nagu näiteks Birma äärealadel), vaid tänapäeval, otse tsiviliseeritud maailma südames?

Looma- ja taimeriigi puhul ollakse ülimalt hoolivad. Punase raamatu leheküljed on pikad. Kui suri kilpkonn Üksildane George – viimane oma liigist –, levis uudis üle maailma. Kogu evolutsioon on olnud ühtede liikide tekkimine ja teiste hävimine.

Miks siis nüüd korraga on tarvis olelusvõitluse reegleid eirates viimset kui eriliblet tulevikku tirida? Ehk sellepärast, et inimene on muutunud «loodusväliseks» ja omandanud Maal ebaproportsionaalselt suure jõu, mille tõttu evolutsioon on häiritud.

Enam pole selge, mis on loomulik, mis mitte, ja sellepärast säilitatakse igaks juhuks kõike. See on kiiduväärne, ainult miks ei kehti see samal määral omaenda liigi all-liikide, st rahvastega?

Suhtumine on diferentseeritud. «Rohelised» ja teised muretsevad nn loodusrahvaste pärast, olgu Amazonase džunglis või mujal. Ka postkoloniaalsetel maadel on hulgaliselt kaitsjaid ja kaasatundjaid. Rahvusvähemustelgi on eestkõnelejad (isegi kui vähemus on kordades suurem kui mõne rahvusriigi enamusrahvus). Lääne silmis on rahvusvähemuse püüdlused üldjuhul «progressiivsed» (v.a juhul, kui vähemus tahab oma riiki, sest see häiriks rahvusvahelist  status quo’d, mis on «suurtele» tülikas).

Tsiviliseeritud väikerahvastega on lugu teine. Nende tulevikuväljavaadetesse rahvusena jätkata justkui ei suhtutagi, see pole otseselt kellegi asi. Veel enam, need rahvad on kahtlased, sest vahel seostub nendega euro­slängis väga paha sõna – natsionalism (mis enamasti tähendab meeleheitlikku oleluspüüet).

Sääraste riikide saatus on maailma silmis vaikimisi turumajanduse stiihiasse jäetud, erinevalt libledest ja elukatest. Ühed rahvad püsivad konkurentsis, jätkavad iseendid; teised lasevad end väljast uhtuda, kuni alles on vaid vorm, ehkki pealtnäha võib kõik olla endiselt sile ja sujuv. Protsess on aeglane ega löö kellelegi häirekella, maailmal on parajasti tähtsamat teha.

Võiks küsida, kui suur ja kui tsiviliseeritud peaks väikerahvas olema, et tal «lubataks» aeglaselt välja surra? Eesti paistab neisse raamidesse mahtuvat. Kui keegi täie kindlusega väidaks, et näiteks kahesaja aasta pärast on Eesti riigist järel üksnes nimi ja formaalne struktuur, siis ega praegu keegi väljast midagi ette võtaks.

Vaagides selle valgusel Eesti iseseisvuse mõningat edasist loovutamist Euroopa Liidule, tundub, et midagi katastroofilist ei juhtuks. Meie keelt, kultuuri jms ei ohustaks keegi rohkem kui praegu.

Sest need kaldad, üle mille löövad uhtuvad lained, on niigi madalad. Võiks koguni spekuleerida, kas poleks Eestil rahvusvähemusena paremad šansid uhtumisele vastu seista kui sajaprotsendiliselt iseseisvana. Kui omariikluse struktuurid (me oleme tänu neile ikkagi stiihiliselt ja spontaanselt küllaltki kindlad oma jätkumises) nõrgenevad, siis äkki tekib ühes osas inimestes senisest suurem ohutaju?

Kas me ei võiks olla nagu katalaanid, kel on keel ja kultuur täies elujõus? Paraku... meil pole Hispaaniat. Eestil poleks isegi suure tahtmise korral võimalik iseseisvusest loobuda. 

Kui hakkaksime Euroopas väga õhinal enda kaotamisest ja suuremast lähenemisest rääkima, ärataks see ilmselt valvsust ning meile antaks mõista, et ei maksa olla usklikum kui paavst.

Eurointegratsioon kahtlemata toimub, aga tasa ja targu, tihti rüütatuna keerulisse ja poliitkorrektsesse terminoloogiasse, nii et liikmesmaade avalikkus raevu ei satuks. Kuni kord ollakse sündinud fakti ees. (Missuguse, ei tea täpselt keegi, aga küllap ikka mingi segavariandi ees.)

Meie suveräänsust on juba kõvasti kärbitud. Kõikvõimalike riigiüleste seaduste, regulatsioonide loetelu on pikk. Suurt osa neist peaks tsiviliseerud riik niikuinii järgima. Meil on teistega palju ühiseid õigusi ja soodustusi, mis meid omavahel samuti lähendavad.

Kokkuvõttes ei kujuta euroliidu mõnevõrra suurem integratsioon Eestile majanduslikku ega kitsamalt kultuurilist ohtu. Eesti saaks natuke veel ära anda ilmselt väiksema valuga kui mõned suuremad ja vanemad riigid. Nagu kroongi oli meile tähtis vähemalt osaliselt põhimõtte poolest – et meil oleks omaenda raha etapp läbi käidud –, nii oli ka lühiajalise klassikalise iseseisvusega.

PS, selle kõige juures on muidugi üks «aga». Nimelt on oma riik tohutu väärtus isegi siis, kui see majanduslikku heaolu ei kasvata ega jõua kultuuri väga palju edendada. Ka siis, kui seda uhutakse ja see kipub võõranduma. Sest maailmas on nagu «Tõe ja õiguse» kõrtsi juures: peremees peremehega ja sulane sulasega.

Oma riigiga rahvad on omaette klubi. Sa oled osaline kogu maailma poliitilise jaotuse mudelis ja kuulud meistriliigasse. Sa oled päris. Su jõud on küll väike, aga mõne laua taga on sinu hääl sama tähtis kui suurimatel. Ka väike riik saab käia «lossis» (mitte Kafka omas!).

Kus maailma otsas sa ka ei viibi, teadmine, et sul on «kodus oma riik», tekitab isemoodi tunde. Kuivõrd üle on eestlased tänu oma riigile mitmemiljoniliste megapoliste ühe linnajao elanikkonnast, kuigi rahvaarv on võrdne!

Seepärast tahab ÜROsse iga Saaremaa-suurune Lõunamere saareke.
Nüüd ütleb mõni ehk taas, et mis pistmist on sel meie igapäevaste muredega, mida annab see uhke teadmine lohutuvõitu argipäevas. Aga jumaluke, kuidas siis ei anna! Nagu hiirel ja kaelkirjakul on mõlemal seitse kaelalüli, nii on väikse ja suure riigiga.

Väikselgi peavad olema samad suhted ja struktuurid. Vahel mõtlen, kas noored taipavad, millise eelise neile annab väikeriigi kodanikuks olemine – juhul kui neil on tahtmine mingil alal läbi lüüa. Ka praegu on maailm täis nn nomenklatuurseid kohti väikeriikide esindajatele. Koduse konkurentsi – eelvoorude – ja väljaspool avanevate võimaluste suhe on meil erakordselt soodne.

Isegi pooltasuta õppima võib veel mitmesse lääne ülikooli minna. Või siinsamas tegutsedes – kui lihtne on väikeriigis olla keegi, sest konkurents on väike (eks ole, Eestis oli üks Gunnar Graps, New Yorgis kakssada).

Tark oleks rohkem näha väikeriigi võlusid ja võimalusi ning iseseisvusest ära anda just niipalju, kui on möödapääsmatu. Ühtlasi võiksid inimesed endale sagedamini teadvustada, et pole mõtet lasta oma riigil muutuda suhteliselt väikse seltskonna firmaks, kellele ülejäänud oleksid lihtsalt tulubaasiks, et oma ettevõtmisi finantseerida.