Juhtkiri: veniv lõpusirge

Maret Schultz on üle 20 aasta pidanud võitlust, et saada tagasi 24 hektarit maad Võrumaal Varstu alevikus. Matto-Mäe Edde Karjahansu talu kuulus tema isale. Proua on südi ja on korduvalt valda kohtus võitnud. Pildil jääb Maret Schultzi selja taha talu endise rehihoone ümberehituse käigus kerkinud hoone ja ta püüab kohtus selgeks saada, kas praeguse hoone pärijail on sellele üldse õigust. Foto: Mihkel Maripuu

Maareform vajab lõppemiseks tähtaega.

Pole enam mingit mõtet arutada, kas omandi- ja maareformi oleks saanud või pidanud kuidagi teisiti tegema – see protsess ei ole enam kuidagi pööratav ega ringi tehtav. Paljud Eesti inimesed on selle käigus saanud tagasi vara, mille õigusjärgsed omanikud nad on, või vähemalt kompensatsiooni võõrandatud vara eest. Ent paraku on paljud pidanud ka loobuma varast, mida aastakümnetega harjuti enda omaks pidama. Mõnd sellist vastakat lugu teab iga inimene.

Maa-ameti andmetel on reformida jäänud veel umbes kümme protsenti Eesti Vabariigi territooriumist ning üldjoontes on maareform lõpusirgel.

Ent selles kümnes protsendis on just probleemsemad juhtumid ja neid jagub igasse omavalitsusse. Tänane Postimees kirjutab ühest juba 20 aastat kestnud võitlusest isatalu tagastamise üle, kus õigusjärgne omanik on korduvalt kohtus kohalikku vallavalitsust võitnud, kuid tagastamissaaga, täpsemalt osa talumaa tagastamine, kestab ikka veel.

Soovi kunagises isatalus perenaisena talitada toetavad Eesti Vabariigi seadused. Kuid kui kolhoosi ajal on talu maadele endise rehielamu asemele ehitatud uus elamu ning lisaks veel kortermaja, mille elanikel on samuti erastamisõigus, siis põrkuvad eri aegade omanike eesmärgid paratamatult.

Võiks oletada, et kohalik omavalitsus on see, kes teab, kust ja millised piirid on täpselt läinud, ning suudab elanikega läbi rääkida, ent kui omavalitsuse dokumentideski on piirid siia-sinna hüpelnud, siis on õigusjärgse omaniku umbusk mõistetav.

Maa-ameti eesmärk 2018. aastaks Eesti territooriumi iga ruutmeeter era-, munitsipaal- või riigimaana katastrisse kanda, väärib muidugi toetamist, sest maareformi seadus hakkas kehtima juba 1991. aasta 1. novembril. Aega on reformi lõpetamiseks tegelikult olnud küllaga. Tõsi, see ei tähenda omandivaidluste lõppu: õigusriigis ei erine maavaidlus muust õiguskaitsest ja inimesele jääb ka pärast maareformi lõppemist õigus maajagamist vaidlustada.

Kuid hoopis eraldi küsimus on see, kas omavalitsused jõuavad maa-ameti seatud tähtajaks õigusjärgseid omanikke üles leida. Võimalik, et just tähtaegade puudumine on omavalitsustes protsessid venima jätnud, nagu osutab ka maa-amet.

On selliseidki juhtumeid, kus ei suudeta leida inimest, kellele tagastatavat maad pakkuda. Või kui inimene on leitud, on ta üleskerkinud omandiõigusest nii vähe huvitatud, et ei vaevu loobumiseks avaldustki tegema.

See aga tähendab omakorda, et seisab ka näiteks naabrite maa erastamine.
Pelgalt tähtaja määramisest võib maareformi lõpetamiseks väheks jääda – omavalitsused peavad samuti selle protsessiga tõsisemalt tegelema. Et aga see saab toimuda vaid «sisemiste ressursside» arvelt, siis ei pruugi 2018. aasta veel maareformi lõppu tuua.