Arvo Tõnisoo: kauka paine

Arvo Tõnisoo Foto: Erakogu

Postimees.ee lugeja Arvo Tõnisoo kutsub poliitikuid üles tõstma rohkem ausse riigimehelikkust ja rahast rüvetamata väärikust.

Kriisimuusikali kirjalik ja suuline voor pole veel kaugeltki lõpusirgel ning solidaarsusrefrääni heli paitab me kõrvu õige erinevais ettekandeis. Olgu see siis murest murtud rahandusminister, väljapeetult tõsine panga president, mõne suurpartei loodefraktsiooni nukuvürst või hädaldav maavanem.

Riigimeeste südamevalu on reeglina siiras, iseasi, kui palju õukonda kuuluvatest poliitikutest seda austavat tiitlit väärivad.

Ehk siis teisisõnu ja keerutamata, kui palju inimesi nosib riigipirukat ainult palga ja privileegide pärast ja palju on neid, kes ka kõige ohtlikumas olukorras jäävad truuks tööandjale, ei põgene, lipitse ega muuda värvi.

Jõukalt väärikas

Nüüd juba varsti paarikümne aasta eest sai heas seltskonnas arutletud selle üle, millal võiks Eesti poliitikas saabuda aeg, kus võimul olev seltskond on piisavalt jõukas selleks, et teha riigimehe tööd iseenesestmõistetava väärikuse ja kohusetundega.

Taskute täistoppimise periood peaks mööduma ja kujunenud poliitilise eliidi hulgast selekteeruma tegelikud liidrid, kes on võimelised töötama kriisiolukorras palgale mõtlemata.

Tegelikult ei oota ju rahvas äravalituilt mingeid imetegusid ega taevamannat. Kui üksikud kibestunud kõigevihkajad ja õelutsejad välja arvata, siis on inimesed piisavalt mõistvad ning analüüsivõimelised.

Sõnade või tegude järgi

Pildil olles tuleks riigikogujail lihtsalt jälgida, et hinges pesitsev kaukalik paine poleks nii alasti ja närune. Veel parem, kui väärikus suudaks sellest painest üle olla. Solidaarsuslaulu taustal lihtsalt ei sobi vana hea lugu napsitavast pastorist, kes käskis memmekestel toimida oma sõnade, mitte tegude järgi.

Sotside kombel riigilt saadavast toetusest 8,3 protsendi tagastamine on ehk rahaliselt tühine, kellegi jaoks kindlasti populistlik, kuid märgiliselt siiski oluline.

Valitute suhe tööandjasse peab olema lojaalne. Kui riigis nähakse rahaõgijast paariat, kelle kassasse ei tohi tagastada sentigi hästitehtud seadustega väljakirjutatud raha, siis on ka see märgilise tähendusega. Huvitav, et seda isandat ikkagi nii meelsasti teenitakse - ju on siis ka heldusepuhanguid ja sõbraliku kooseksisteerimise perioode.

1930ndate eeskuju

Meedias näägutamisobjektiks saanud kuluaruannete puhul tundub, et inimene mingi aja möödudes lihtsalt enam ei taju, kui väike ja närune on sendi pealt paika aetud kuluaruanne kõrvaltvaatajale. Ükskõik milline muinasjutt sinna juurde ongi ju ainult muinasjutt.

Kui midagi 30. aastate koltunud pildiraamist vastuvaatavatelt härrasmeestelt õppida, siis kindlasti väärikust ja tarmukust. Lodevuse ja mugandumise taustal kujunev hirmude võrk oli siis pigem tuleviku kui oleviku painaja. Nartsluse ja silmakirjalikkuse musternäiteid leiab muidugi igast ajastust ning ivanoravlik paatos oleks ka sel puhul tobe ning ülearune.

Ivan Orava rüht

Jätkuks pisut villast visates võiks Vana Sepp muidugi nii vürstiriigi tsitadellist kui mäe pealt korraks läbi astuda küll, tal on paganama hea nina igasugu sisseimbunud haisude peale.

Tulekindlate käte ja kadakase kepiga kaminat kohendades oleks ta positiivseks eeskujuks nii mõnelegi mankurtsõdurile, kes kauka paine läbi tibatillukeseks muutunud ja vaatab suureks tahtmist soovides ahastuses oma isanda poole.

Ülimalt kõrgele eale, foobiatele ja veidrustele vaatamata on Orav väärikas härrasmees, kelle altruismis ja lojaalsuses ei maksaks põrmugi kahelda.

Kahju, et teda viimasel ajal nii vähe uulitsa peal näha on - saaksid nooremad võimukandjad tema järgi vähemalt rühtigi harjutada. Edasi oleks terves kehas terve vaim ja kauka paine kaoks kui käega pühitult.