FOTO: Urmas Nemvalts

Tundub, et Eesti erakondadel on oma rahavajadusele kaks lahendust: loomulik ja üleloomulik. Loomulik lahendus on olnud see, et hea haldjas tuleb ja annab neile raha. Üleloomulik tundub olevat mõte, et erakonna liikmed teevad ise midagi oma eesmärkide nimel – näiteks maksavad liikmemaksu.



Kui tahame midagi saada, siis peame ise kulud kandma ja töö tegema, kõneles Jaan Tõnisson riigivanemana parlamendi ees sel ajal, kui praeguste laste vanavanaemad olid beebid. Ta pidas silmas kõikvõimalikke püüdlusi, nii hariduslikke, kultuurilisi kui ka majanduslikke eesmärke. See on üks vana hea konservatiivse vaate nurgakividest, mille peale toetub arusaam sellest, kuidas inimkogukonnad suures maailmas hakkama saavad ja seda mõjutavad.

1980ndatel pidi Margaret Thatcher palju kordi brittidele meenutama seost iga inimese panuse ja tulemuste vahel. Näiteks ütles ta intervjuus ühele naistelehele: «Pole olemas sellist asja nagu ühiskond. On ainult üksikisikud, pered ja nende vabatahtlikud ühendused.» Neid sõnu on järgnenud aastakümnete vältel, tahtlikult või tahtmata konteksti eirates, palju naeruvääristatud, justkui eitanuks Ühendkuningriigi toonane konservatiivist peaminister absoluutselt seda, et paljudes asjades võidavad sotsiaalsed olud ja riigi reeglid üksikisiku vaba tahte. Siiski oli tegu pelgalt meenutusega, et kellelegi andmiseks tuleb kelleltki midagi ära võtta. Ja need, kellelt võetakse, pole umbisikulised «rikkad», vaid (vähemalt suures osas) ikkagi näo ja nimega tavalised töökad inimesed. Lihtsalt saajate ringi ei saa lõpmatuseni laiendada.

Nii meie eelkäijad Eestis kui ka britid tundsid märksa paremini piiblilugusid kui tänased Eesti erakondade liikmed ja juhtoinad: Iisraeli rahvale andis nende jumal hingamispäeva leiva, mis oli valge nagu koriandriseeme ja maitses nagu mesikook. Põhjamaised protestandid taevastele kingitustele lootma ei jäänud ning kogusid hingamispäevaks (ja ka talveks) ise varusid.

Paraku kaldub uue Eesti poliitiliste organisatsioonide arusaam rahast taevamannasse uskumise poole. Laulva revolutsiooni ajal korraldati hulgaliselt korjandusi, ent paljudel puhkudel jõuti kogutud raha rakendamiseni alles siis, kui oli lõplikult selge, et sm Brežnev oli koos oma sõpradega mitme põlvkonna tööpanuse võidurelvastumise ja muu sellise peale ära kulutanud. Seejärel said Eesti erakonnad tuge Saksamaa ja teiste riikide erafondidest ning ka meie oma ärimeestelt. Kümnendi eest kehtestati meil Res Publica eestvõttel erakondade rahastamine riigi eelarvest.

Tagajärjeks on paraku sügavamas mõttes mitte-eestilik ettekujutus, et meie poliitikategemise maksab kinni mingi umbmäärane jõud, millega tavalisel erakonna liikmel justkui ei saagi olla mingit tegemist. See värdkujutlus tulebki Eestis ja erakondades murda.