Vandeadvokaat Jüri Leppik: oportuniteet ei ole süüdimõistmine

Vandeadvokaat Jüri Leppik. Foto: Erakogu

Vandeadvokaat Jüri Leppik kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastuseks Jaan Sootaki arvamusele «Oportuniteet ei ole õigeksmõistmine», et oportuniteet on riigi ja kahtlustatava vaheline kompromiss, mille alusel ei saa teo suhtes õigust mõista.

Arvamuse esitaja ei sea kahtluse alla, et riigil lasub kohustus menetleda iga tegu, millest võiks ilmneda süüteo tunnused. Samas ei pea omama liialt laia silmaringi, et väita ülekriminaliseeritud Eesti õiguskorras ei jõuta kõigi tegude suhtes läbi viia menetlusi.

Jaan Sootakil on õigus, et on palju selliseid asju, mida ei ole otstarbekas täies mahus menetleda.

Ma ei nõustu, et olukorras, kus asju ei ole otstarbekas menetleda, võiks õigust mõista teo suhtes igaüks.

Kindlasti ei ole mõtet võrrelda oportuniteedi alusel kriminaalmenetluse lõpetamist ja isiku üle õigusemõistmist menetluslikul lihtsamas vormis (kokkuleppe-, käsk, lühi- ja kiirmenetluses). Esimesel juhul loobub riik ja isik, kelle suhtes on kahtlustus esitatud, edasisest menetlemisest ja menetlus lõpetatakse; teisel juhul isik annab nõusoleku, et talle esitatud süüdistusasi lahendatakse lihtsamas vormis.

Oportuniteet on riigi ja kahtlustatava vaheline kompromiss. Pärast opurtuniteedi kohaldamist ei saa keegi väita, et antud isik on kurjategija.

Juhul, kui nõustuda professori arvamusega, et «Kas sealjuures võib teda sõimata kurjategijaks või tuleb kasutada mõnda viisakamat väljendit, on eetika, mitte õiguse küsimus.  Kurja on ta igatahes teinud ja vastutust peab ta kandma.», oleksime väga lähedal omakohtule.

See, kas isik on kurjategija või mitte, on selgelt õiguslik küsimus.

Isikut saab pidada kurjategijaks vaid juhul, kui jõustunud kohtuotsuse alusel on karistusregistrisse on kantud isiku karistatus kuriteo eest kuni nende andmete kustutamiseni.

Pärast andmete kustutamist ei ole kellelgi õigus isikut kurjategijaks nimetada (sõimata ei ole üldse eetiline).

Kaalutlused, miks prokurör ja süüdistatav on jõudnud menetluse lõpetamiseni oportuniteedi alusel, ei oma õiguslikult mingit tähtsust. Jaan Sootak arvab, et «See tähendab, et ta ei pea end süüdi tunnistama ja nõustub menetluse lõpetamisega kasvõi taktikalistel kaalutlustel (kardab, et üldmenetluses võib tulla tõsine karistus), ei taha avalikku protsessi või ka lihtsalt soovist asi võimalikult kiiresti kaelast ära saada.»

Tõesti nii võib olla.

Aga äkki tähendab see hoopis seda, et prokurör ei pea mõistlikuks raisata vähetähtsa teo menetlemiseks riigi raha (näiteks tõendite kohtukõlbulikuna esitamine nõuab paljude ekspertiiside läbiviimist, vaja kuulata paljusid tunnistajaid vms) või süüdistaja tunneb, et kohtulikul uurimisel ei pea süüdistus paika ja kardab riigile negatiivset otsust?

Kui menetlus on pooli rahuldaval viisil lõpetatud, siis tuleb eelkõige lugu pidada saavutatud õigusrahust, mitte rusikaid viibutada.