/nginx/o/2009/03/06/143955t1he5b3.jpg)
Töö- ja puhkeaja seaduse paragrahv 4 kohaselt on Eestis töötaja tööaja üldine riiklik norm 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas. Tehnoloogia areng on võimaldanud enamikku töid ära teha järjest lühema tööajaga. Seepärast tuleks pidada loomulikuks, et töötajate tööaja pikkust aja kulgedes järk-järgult vähendatakse.
Vajalik on see eeskätt selleks, et tööd jätkuks kõigile soovijatele, et oleks võimalikult vähe töötuid, keda riik peab ülal pidama töötegijate arvelt. Töötavatel inimestel jääks rohkem isiklikku vaba aega, rohkem aega perekonna ja laste jaoks. Eestis aitaks see loodetavasti kaasa sündimuse tõusule ja eesti rahva püsimajäämisele. Paljude silmis võib täiendav vaba aeg olla omaette väärtus.
Arvan, et praeguse majandussurutise tingimustes oleks tööaja riikliku normi vähendamine ja sellest loogiliselt järelduv töötasu vastav vähendamine üks tõhusamaid abinõusid tööpuuduse kasvu pidurdamiseks ja annaks võimalusi uute töökohtade loomiseks. Seda eriti riiklikus sektoris.
Toetan meedias välja käidud ettepanekut, et majanduskriisist valutumalt ülesaamiseks peaks kogu rahvas solidaarselt loovutama mingi osa oma sissetulekust. Töötavate inimeste puhul on loomulik mõõta seda osa kindla protsendiga tööandjalt saadavast töötasust. Väga lihtsalt ja kiiresti on see loovutamine realiseeritav tööaja üldise riikliku normi alandamisega.
Oletame nüüd, et tööaja uueks üldiseks riiklikuks normiks kehtestatakse 7 tundi päevas ehk 35 tundi nädalas, s.o 12,5 protsendi võrra praegusest vähem. Siis iga töötaja tööaeg ja sellest tulenevalt ka töötasu väheneb samuti 12,5 protsendi võrra. Muuseas alaneb ka keskmine palk sama protsendi võrra. Töötasufondi ülejäägi arvelt saab luua uusi töökohti, et ära teha 12,5 protsenti muidu tegemata jäävast tööst (tegelikult võib viimane protsent tulla küll mõnevõrra väiksem, sest majanduskriisi jätkudes võib samal ajal ka tegemata töid vähemaks jääda).
Riigikogu saaks vastu võtta seaduse tööaja uue riikliku normi kehtestamisest ja kõikide töötasude ühekordsest (erakorralisest) vähendamisest. Vastavad muudatused tuleb muidugi teha ka töö- ja puhkeaja seaduses, töölepinguseaduses ja mujal.
Sama seadusega (või samaaegselt eraldi seadusega) saaks sätestada, et nende kõrgete riigiametnike palgad, mille suurus leitakse kui mingi kindla koefitsiendiga korrutatud riigi keskmise palga suurus, arvutatakse erakorraliselt ümber seaduse kehtimahakkamise momendil fikseeritud (juba alandatud) keskmise palga alusel. Sellega saaksid ka riigikogu liikmed olla solidaarsed rahvaga ja loovutada väärika osa oma sissetulekust. Kuigi nendele töölepinguseadus ei laiene, väärivad ka nemad täiendavat vaba aega. Et palga alandamine seondub otseselt täiendava vaba ajaga, saaks palga alandamisega vabaneva osa arvelt kohe palgata riigikogu liikmetele abid, kes teeksid ära osa nende praegusest tööst.
Meenutaksin veel, et riigikogu menetluses on tulumaksuseaduse paragrahv 4 ja paragrahv 23 muutmise seaduse eelnõu 434 SE, millega kehtestatakse astmeline tulumaks. See soosib väiksemapalgalisi ja paneb põhiosa summaarsest netopalga kärpest neile, kelle töötasu on suurem kui 25 000 krooni. Jääb loota, et riigikogu võtab selle, paljude jaoks õiglustundega kooskõlas oleva seaduse, vastu.
Miks tööaja riikliku normi vähendamist isegi ei kaaluta?
Põhjus võib olla selles, et Euroopa Parlament (EP) kiitis 2008. aasta detsembri keskpaiku heaks tööaja direktiivi eelnõu, millega kehtestatakse Euroopa Liidu liikmesriikides 12 kuu lõikes keskmiselt maksimaalselt 48-tunnine töönädal.
Praegu kasutab 15 liikmesriiki, sealhulgas Eesti, tööaja direktiivist erandi tegemise võimalust. EP soovib teha lõpu eranditele tööaja direktiivist lähema 3 aasta jooksul ja soovib, et töönädala pikkus aasta lõikes oleks kõigis ELi liikmesriikides maksimaalselt 48 tundi.
Eestile tähendaks selle direktiivi kohaldamine tööaja üldise riikliku normi tõstmist 8 tunni võrra nädalas ja veel väga paljudele inimestele töökoha kaotamist. Olukorras, kus üha enam inimesi jääb töötuks, tahetakse need, kelle töökoht säilib, panna tööle veelgi pikemaks ajaks.
Minu arvates pole see õiglane ega loogiline samm. Ei tea, kellele võiks see kasulik olla? Ehk on meie EP liikmed nõus selgitama. Võib-olla ütlevad ka seda, kas nad hääletasid direktiivi eelnõu heakskiitmise poolt või vastu ja mis kaalutlustel.
Leian, et Eesti ei tohiks seda direktiivi täitmiseks võtta. Igal riigil peab olema õigus kehtestada oma siseolukorda arvestavaid reegleid.
Arvan, et praegu on sobiv aeg kehtestada Eestis töötaja tööaja üldine riiklik norm, mis ei oleks suurem kui 7 tundi päevas ehk 35 tundi nädalas. Pealegi on EP andnud eranditele lõpu tegemiseks 3 aastat. Vähemalt senikaua peaks EP vahelesegamiseta olema võimalik katsetada ka uusi erandeid.
Loodan, et valitsus ja erakondade liidrid kaaluvad eeltoodud ettepanekut. Arvan, et kui Eesti lühendab tööaja üldist riiklikku normi, leiaks see järgimist ka mõnes teises riigis.