Hendrik Alla: kas täiuslikkusest on puudu vaid signaalkellata ratturid?

Hendrik Alla Foto: Mihkel Maripuu

Ristlesin üleeile pool päeva mööda Tallinna ja otsisin mõnda politseinikku, kes mu rattale tehnilise ülevaatuse teeks. Et kas mul on ikka kõik vajalikud vidinad ratta küljes. Aga kui hädasti vaja, siis pole politseinikku kuskil.

Mu eesmärk oli, et lisaks ülevaatusele lasen ametnikul oma ratta raamilt selle numbri üles otsida ja kohe ka järele kontrollida, ega ma äkki varastatud rattaga ei sõida. Autodega ju nii tehakse, kas pole? Ja kui selgub, et selle ratta kohta on vargusavaldus tehtud, siis teab seadusesilm juba ise, kuidas sõiduvahendi ja selle juhiga edasi käituda. Mul oleks lootust, et näen ehk kunagi veel mõnda neist neljast rattast, mille kohta olen politseile vargusavalduse teinud.

Millegipärast ma kahtlen, kas helkurilugejad (jalgratturi kohustusliku turvavarustuse hulka kuuluvad uue liiklusseaduse järgi vähemalt neli helkurit, esimene valge ja tagumine punane tuli ning signaalkell) on võimelised suvalise rattatootja raaminumbri üles leidma ja seda mobiilselt andmebaasist kontrollima.

Jääb mulje, et Eestisse on saabunud paradiis. Kõik vargad on kinni püütud, narkomaania olemast lakanud. Täiuslikkusest on puudu vaid signaalkellata jalgratturid. Kampaania retoorika on muidugi inimelude säästmine. Palun minge rääkige seda TAKi liini 14 bussijuhile, kes esmaspäeval kella kuue paiku Pärnu maanteel bussikülje ja rattalenksu vahele 14 cm ruumi jättis. Endal parempoolsed rattad ratta­rajal. Või neile daamidele, kes Tallinn-Väikese trammipeatuse juures regulaarselt rattarajal pargivad. Kusjuures mu ratas on helkureid täis nagu juudi jõulupuu.

Jah, liiklusõnnetused ratturitega sagenevad. Neid tuleb veel rohkem, olgu või igal rattal stereosignaalkellad ja tulekustuti. Rattureid tuleb järjest juurde. Ratturiõnnetused saab vaid siis täielikult likvideerida, kui iga viimane kui rattur on liiklusest välja tõrjutud ja istub koos teistega oma autos ummikus. Rasked õnnetused hakkavad vähenema siis, kui iga liikleja muutub teadlikuks sellest, et 360 kraadi tema ümber võib olla jalgrattur. Teadvustage endale, et jalgratturid on olemas, ja siis te ka märkate neid.

Eelnevaga ei taha ma öelda, et rattal ei peaks helkureid-tulesid olema. Olen ise epistlit pidanud kaasratturitele, kes valgustamata rattaga pimedas augustiöös kulgevad. Lihtsalt liiklusohutuskampaaniad demoniseerivad rattasõitu: olgu sul kiiver, helkurvest ja signaalkell. Selle asemel, et jalgratturitele ja teistele liiklejatele sisendada, et rattur on täieõiguslik liikleja koos kõigi õiguste ja kohustustega.

Seniks tulge ja lugege mu signaalkellad üle ja ärge unustage raaminumbrit kontrollida. Liiklen iga päev Postimehe toimetuse ümber, Liivalaias, Pärnu maanteel ja Nõmmel.