/nginx/o/2017/07/17/6903717t1h0baa.jpg)
Eile keskpäeval andis Eesti kõrgeim kohus oma kauaoodatud hinnangu Eesti panusele Euroopa päästepakettides. Riigikohtunikud Tartus Toomemäel on nõus õiguskantsler Tederiga: Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM) liitumine piirab riigikogu finantspädevust, demokraatliku õigusriigi põhimõtet ja Eesti suveräänsust. Sellest hoolimata jäi riigikohus seisukohale, et piirang on õigustatud.
Siiski on keeruline õigustada rahandusministri arvamust, et debateerimine Euroopa abiprogrammide üle ei ole riigikogule ega avalikkusele jõukohane ja seda debatis, milles arutletav summa on rohkem kui viiendik Eesti riigi aastaeelarvest.
Kuid vaadakem, millised on eesseisvad stabiilsusmehhanismi küsimused. Esimene debatt puudutab Hispaaniat ning selle finantsvõimetutele pankadele abikäe osutamist.
Abistajate kesisem olukord
Suveks planeeritav lahendus on põhimõtteliselt uuenduslik samm kriisilahenduses. Nimelt püütakse nüüd lahti sõlmida pankade abistamine ning kriisis oleva riigi võlakoormuse kasvatamine.
Praegu räägitakse kuni 100 miljardi euro suurusest abist Hispaania pankadele. Kui laen antaks pankade olukorra parandamiseks Hispaaniale, tõuseks riigi võlakoormus 80 protsendi kanti SKTst. Kõik see vähendaks aga niigi habrast usku sellesse, et Hispaania saab oma laenudega hakkama, ja tooks kaasa lumepalliefekti, mis muudab Hispaania laenuraha väljakannatamatult kalliks.
Kui pankadele otse laenamine on hea lahendus abisaajatele, siis abistajate positsioon halveneb mõnevõrra. Esiteks kaob selle skeemi puhul riikide garantii ning vastutavaks pooleks jäävad finantsasutused ise.
Teiseks on räägitud riikide garantiiga antud laenude muutmisest samaväärseks teiste võlausaldajatega. Kui pankadel tekivad probleemid, suureneb tõenäosus, et abiandjatel riikidel, ESMiga liitumise puhul ka Eestil, tuleb hakata lisaks sissemakstavale kapitalile veelgi kukrut kergendama.
Keskpanga roll
Uus põhimõte tähendab, et sarnases situatsioonis ootab ka Itaalia samasugust abi. Niisiis ei jää see 100 miljardit eurot kardetavasti ESMi laeks.
Koos Hispaania pankade päästmisega otsustatud pangandusjärelevalve ühtlustamine on samm õiges suunas. Tõenäoliselt võtab selle rakendamine aga rohkem aega, kui Hispaania pankadele antud armuaeg.
Samuti jääb õhku küsimus, kuidas ESM end finantseerima hakkab. Praegu kokku lepitud vahenditest ei pruugi piisata, kui raskused jõuavad Itaalia pankadeni ning ka Hispaania riik on sunnitud tuge paluma. Seetõttu on sosistatud võimalusest avada ESMile Euroopa keskpanga rahakraanid. Sisuliselt tähendaks see rahatrükkimist, mis on vastuolus seniste panga põhimõtetega.
Aeg näitab euroala juhtide poliitiliste otsuste mõju ning seda, milliseks kujuneb Eesti tegelik panus ESMi, juhul kui riigikogu otsustab mehhanismiga liituda. Suureks optimismiks siiski põhjust pole.
Esiteks ei ole muutunud Euroopa struktuursed probleemid, mis tulenevad ennekõike konkurentsivõime vähenemisest ja rahvastiku vananemisest. Teiseks on oluliselt vähenenud ootus saada osa Hiina ja USA majanduste stiimuleist, mis varem ka Euroopat turgutasid.
Finantsurgude viimase aja reaktsioone vaadates on selge, et ainult ESMist Euroopa kriisi lahenduse võtit otsida ei maksa. Milline on Eesti roll Euroopa turgutamisel, on nüüd riigikogu erakorralise istungijärgu otsustada.