Juhtkiri: Eesti, Euroopas

Foto: Urmas Nemvalts

Riigikohtu valik, kuigi raske, oli ainuõige
 

Nagu suvine äike pealinna kohal veiklesid eile Eesti poliitilises taevas algelementlikud poliitilised vastasseisud: iseolemine ja liikmekohused, suveräänsus ja föderalism, põhiseadus ja Euroopa.

Eesti hingeline tasakaal Euroopa-küsimustes on habras. Seda näitas riigikohtu häälte jaotus otsuse langetamisel, mis avas riigikogule tee ESMi nime all tuntud päästefondiga liitumise ratifitseerimiseks. Otsuse poolt hääletas kümme, vastu üheksa riigikohtunikku.

Meedias kiiresti tekkinud tuline vaidlus viitas taas kord ühiskonna lõhenemise võimalusele.

Ei ole mõtet salata: asjalugu on keeruline ja kaalul on väga palju. See ei tähenda siiski, et Eesti valikuid ei oleks võimalik ratsionaalselt analüüsida. Selline analüüs näitab veenvalt, et riigikohtu valik, kuigi raske, oli ainuõige.

Eesti põhiseadus on ilma kahtluseta meie riigi suurim vara. Aga ta on seda oma sõnas ja vaimus toimides, mitte paljalt paberil eksisteerides. Toimimiseks vajab põhiseadus – nagu ka Eesti riik – soodsat keskkonda. Viimase võlgneme Euroopale, nii nagu me seda praegu tunneme – Euroopa Liidu ja eurotsoonina.

Liialdamata, meie tänapäeva Eesti on saanud võimalikuks tänu Euroopale. Eesti põhiseadus on saanud võimalikuks tänu Euroopale, tänu meie kallemaid väärtusi kehastava mõttelise Euroopa jõudmisele esmalt geograafilisse Euroopasse ja sealtkaudu meieni.

Põhiseadus, riigikogu, riigikohus, suveräänsus, parlamendikontroll, finantsstabiilsus, (suhteline) heaolu on kõik midagi, mille me vähegi pikemas perspektiivis võlgneme Euroopale. Geopoliitilises vaakumis ei oleks ühelgi neist pikka iga.

ESM on Euroopa kui printsiibi appikarje kriisis. ELi suund föderalismile on temasse programmeeritud algusest peale, siin ei ole Eesti jaoks midagi uut. Appihüüdele vastamata jättes tõmbaks Eesti viimase 20 aasta jooksul esimese joone enda ja Euroopa vahele. See joon võib kergesti saada saatuslikuks. Me tahame, et meie hääl kostaks – aga küsigem endalt, kus mujal ta saaks kosta kui Euroopas.

Mis on siis põhiseaduse roll? Vastus on lihtne: teha kõik euroopaliku Eesti püsimiseks. Siit heiastub midagi, mida võib esmapilgul olla raske aktsepteerida: mitte igasugune Eesti ei ole olemasolu väärt. Aga nii see on. Riigikohus osutabki oma põhjendustes sellele, mis on põhiline.

Näilised ohverdused Euroopale on ohverdused suurema hüve, elamisväärse Eesti nimel. Riigikohus peab fookuses hoidma põhiseaduse vaimu, kuid seda viisil, mis ei lase minevikul lämmatada olevikku ega tulevikku. Ühiskonna ja olude muutused peavad kaasa tooma põhiseaduse tõlgenduse arengu. Et see on võimalik, näitab muu hulgas USA enam kui kahe sajandi pikkune traditsioon.