Jaan Sootak

FOTO: Sille Annuk

Tartu ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et oportuniteedi ehk avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kohtuistungitest pääsenud pole mitte õigeks mõistetud vaid süüteo toime pannud ning kannavad selle eest ka vastutust.

Vastavalt meil kehtivale legaliteedipõhimõttele tuleb asja alati menetleda, kui teos ilmnevad süüteo tunnused. Süüteod võivad teatavasti olla aga väga erinevad mitte ainult sisult, vaid ka raskusastmelt. Raskete ning menetluslikult mahukate ja keeruliste asjade kõrval on palju selliseid, mida ei ole otstarbekas täies mahus menetleda. Eestis, nagu mujalgi kehtivad niisuguste juhtude jaoks mitmesugused regulatsioonid, olgu need siis materiaalõiguslikud või menetluslikud. Nii on vargus küll kuritegu, kuid varastatu väärtuse korral alla 64 euro loetakse see väärteoks, mille eest on karistus kuriteoga võrreldes palju kergem. Menetlusõigus tunneb kergemate kuritegude jaoks rohkeid lihtvorme nagu kokkuleppe-, käsk, lühi- ja kiirmenetlus. Neile on ühine see, et alati tehakse süüdimõistev kohtuotsus (ebapiisavate tõendite korral võib kohus siiski materjalid prokuratuurile tagasi saata, ka saab kohtualune nõuda üldmenetlust).

Erinevalt ülalnimetatud menetlusliikidest võib prokurör aga taotleda kohtult mitte süüdimõistvat otsust, vaid menetluse lõpetamist. See ongi meie juhtum – tegemist on teise astme kuriteoga (karistus mitte üle viie aasta vangistust) ning asja ei ole otstarbekas kohtuotsuseni viia, sest isiku süü ei ole suur ja puudub avalik menetlushuvi. Väikest süüd võib näidata eelkõige suur hulk kergendavaid asjaolusid, näiteks väike kahju või selle hilisem hüvitamine, süüdistatava raske isiklik olukord vms. Avaliku menetlushuvi puudumine võib tuleneda juba väikesest süüst, aga võib väljenduda ka eripreventiivses kaalutlustes, et isiku kohtulik süüdimõistmine ei ole vajalik või on ta ise kuriteo käigus kannatada saanud. Üldpreventiivselt võib rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest siis, kui asja uurimine on veninud ja süüdistatav ei ole uurimist takistanud, tegemist on harva ettetuleva süüteoga, millele riik ei pea tingimata kõige jõulisemas õiguslikus vormis reageerima jne. 

Oluline on rõhutada, et menetlust saab lõpetada üksnes siis, kui süüdistatav on sellega nõus, kusjuures ei ole oluline, millistest argumentidest ta lähtub. See tähendab, et ta ei pea end süüdi tunnistama ja nõustub menetluse lõpetamisega kasvõi taktikalistel kaalutlustel (kardab, et üldmenetluses võib tulla tõsine karistus), ei taha avalikku protsessi või ka lihtsalt soovist asi võimalikult kiiresti kaelast ära saada.

Puhtpraktilisest küljest ja ehk ka õiguspoliitilises plaanis võiks küsida, kas neid rohkeid lihtvorme ei ole liiga palju, et tavainimene mõistaks nende erinevust ja suudaks välja valida endale kõige sobivam variant. Üks on aga õiguslikult selge ja see tuleb süüdistatavale ka selgeks teha – lihtmenetlus ja menetluse lõpetamine otstarbekuse tõttu ehk oportuniteet tähendab nentimist, et isik on toime pannud kuriteo ja ta kannab selle eest vastutust. Õiguslikult ei ole oluline, kas süüditunnistamine toimub kohtuniku kabinetis väga kitsas ringis või käib sellega kaasas – kui kasutada Prantsuse sotsioloog Emile Durkheimi väljendit – punitiivne spektaakel ehk kohtuistung sinna juurde kuuluva võimsa meediakäraga. Nendest tuleb selgelt eristada muid menetluse lõpetamise vorme, kus nenditakse kriminaalmenetluse aluste puudumist – isik ei ole üldse tegu toime pannud, tema tegu ei vasta kuriteo tunnustele jms. Lihtmenetluses ja oportuniteedi korral jääb kriminaalmenetluse alus püsima, sest süüdistatav on teinud teo ja see vastab kuriteo tunnustele ning ta kannab selle eest ka vastutust.

Kas sealjuures võib teda sõimata kurjategijaks või tuleb kasutada mõnda viisakamat väljendit, on eetika, mitte õiguse küsimus.  Kurja on ta igatahes teinud ja vastutust peab ta kandma.