Raul Kalev: mõtlik nutulaul hääbuvast rahvusriigist

Raul Kalev Foto: Raivo Tiikmaa

Mulle meeldib mõtetega mängida. Ja iga päev toob justkui kandikul uusi toredaid ideid, mida oma mõttepuzzles taas kokku hakata sobitama. Viimasel ajal mõtlen palju töötusest ja tööpuudusest. Ja sellest, et kas 10 aasta pärast on eestlased oma riigis enamuses või vähemuses. Ja sellest, et mis juhtub siis meie demokraatiamängude ja poliitikaga, jne, jne.

Üks mõtterida on mul näiteks selline. 1991 aastal ihkasime me vabaneda võõrast ikkest ja saada rahvusriigiks. Selleks tuli endi seast välja rookida teise riigi alluvad ja teist keelt rääkivad kõrgharitud insenerid. Sõjaväelased, eriobjektide asjatundjad, jms kaader. Me saatsime nad välja, sest me kartsime ja põlgasime neid. Allesjäänud umbkeelseteks kutsutuid sai parasjagu nii palju, et valimistel nad kaalu ei andnud. Polnud neil ju kodakondsustki. Rahvusriik võis alata!!

Veidi aja pärast märkasime, et peamiselt maarjamaa idaküljes resideeruv osa umbkeelsetest ei taha kuidagi alluda ega integreeruda rahvusuriigi üllate põhimõtetega. Nad ei saanud aru ja neid ka ei huvitanud. Targemad mõistsid, et puudus vahelüli – intelligentne umbkeelne, kes mõistnuks mõlema poole püüdlusi ja suutnuks neid lepitada. Kuid kahjuks olid intelligendid juba piiri taga, meile jäi peamiselt mitte just kõige kõrgema geenipagasiga töölisklass.

Õnneks asusid need probleemid Toompealt kaugel ja neid targu ei torgitud. Järgigu keeleseadust ja jutul lõpp! Ida-Virumaale saadeti tonnide viisi riiklike koolitajaid, kes pidasid päevast päeva teemast teemasse pikki loenguid, kuidas asjad eesti vabariigis käima peaks. Saalis istusid sajad tolle murepiirkonna umbkeelsed ametnikud, kes olid kogunenud oma kvalifikatsiooni tõstma ja silmapiiri avardama. Aga pooled neist tukkusid. Riigikeelses jutust kõlasid tuttavlikena vaid üksikud sõnad, mis ei lasknud seostel tekkida. See tundus neile veelgi mõttetum kui Narva volikogu ja linnavalitsuse kogunemised, kus esmalt arutati mitteametlikel kohtumistel asjad arusaadavas keeles sisuliselt läbi ja siis kinnitati need formaalsel eesti keelsel lühiistungil.

Aga Toompea suunas pilgu hoopis Euroopasse. Siim Kallas küll välis-, küll pea-, küll rahandusministrina kuulutas prohvetlikult, et eesti turg pole ida pool. Ja et kui suudame läänes läbi lüüa, siis küll ka idas meid avasüli tagasi oodatakse. Tulid topelttollid. Tulid kõiksugu barjäärid Venemaaga, mis oli meile jaoks seni ainus välsturg, kus oskasime äri teha. Hiljem tuli veel ka transiidiboikott. Aga meie ehitasime rahvusriiki ja suundusime Euroopasse, muu meid ei huvitanud.

Euroopas ei oodanud meid mõistagi keegi ja ega ka meie valitud ja säätud esindajad peale suure palga sealt midagi oodanud. Samal ajal kui prantslased ja sakslased istungite vaheaegadel lõunalauas lobbi tegid ja oma põllumeeste jt tegelinskite omakasupüüdlikke sepitsusi püüdsid kaaseurooplastele „ära selgitada“, olid Eesti saadikud niigi rahul. Nemad ei läinud isegi võõrriikide emotsionaalsete misjonäridega ühte lauda, vaid istusid alati koos isekeskis ja vestlesid emakeeli kojuigatsusest. Ei, eksin: Tunne Kelam siiski käis lauast lauda ja rääkis kommunismikuritegude õudusjutte.

Peagi sai Euroopa teada, et eestlased on olemas ja nad vihkavad venelasi ja üldse kommuniste. Aeg-ajalt tõstatus küsimus, et kas neil eestlastel veel mõni agenda või missioon või asi ajada on suures Euroopas. See jäi retooriliseks küsimuseks, sest mingit majandustegevust siinmail ei märgatud. Euroopa õnneks.

Siinasamas Eestis aga kasvas majandus vargsi siiski ja pidi peagi Euroopa viie rikkama riigi sekka jõudma. Kasvas mõistagi mitte ekspordi, vaid laenude arvelt. Pangad koorisid kasu ja valitsus, roosad prillid ees, raporteeris Balti tiigrite tulekust. Sellist buumi nagu meil, andis Euroopast otsida.

Ühtäkki keerasid pangad kraanid kinni ja ilus elu sai läbi. Algas kokkuhoiu ajastu, kus riik pealesurutud kasinust praktiseerima asus. Õnneks polnud palju siiski vaja püksirihma pingutada, sest sotsiaaltoetuste osas olimegi Euroopa mõistes arusaamatult õhkused ja läbipaistvad. Euro tulek oli kauakiidetud unistuste projekt, mis pidi suurendama välisinvesteeringuid, kuid muutis vaid Euroopa vahet lendavate saadikute ja ametnike rahavahetuse mugavamaks. Hinnad tõusid pilvedesse ja reaalne elustandard kukkus veel paar astmekest allapoole.

Kui veel 2010 aastal võisime lugeda hiiglaslikust tööpuudusest, oli see õnneks ajutine nähtus. Mitte, et tööd palju juurde oleks tulnud, vaid et mindi Soome, Iirimaale, jm õnne otsima. Eestis polevat laiendatud perekonda, kellest vähemasti üks inimene Soomes ei tööta. Õnneks nad enam tööturaha ei küsinud. Riigitüüri juures tunti vargsi heameelt, et elanikud kasinusele kaasa aitavad ja ajutiselt välisriikidesse kolivad. Väljapoole raporteeriti vaid tööpuuduse vähenemist ja üle aegade vingeimast ekspordimahust (mille puhul jäeti igaks juhuks märkimata, et tegu oli suuremas osas ühe riigile kuuluva hiiglasliku energiaettevõtte ekspordiga).

Ettevõtjad, kes lugesid uudiseid tööpuuduse vähenemisest ja ekspordi hoogustmisest, lootsid, et masu taandub ja hakkasid vaikselt mõlgutama laienemise plaane. Ühtäkki selgus, et tööle polegi kedagi võtta. Pole ei spetsialiste ega kurgi purki toppijaid. Asjalikud tüübid olid ammu piiritaga või liiga kallid. 10 000 töötut noort oli samuti vaid tühi number. Noored andsid märku, et vanemate kulul saab veel hästi elada ja kui enam ei saa, sõidame ka Soome tööle. Siinse sandikopika eest küll rabama ei hakka. 1,80 eurot tunnis, 14 eurot päevas – mõtleks ka ikka enne kui tööd pakute! Ettevõtjatele soovitati, et kuigi Vaata Maailma projekt oli kõva sõna, kuid nüüd oleks aeg ka peeglisse vaadata.

Aga ettevõtjatel polnud rohkem raha kusagilt võtta, endilgi näpud põhjas. Kasvada saanuks vaid eksportides, kuid võõrkeeli ei mõika. Ja võõrast turgu ei tunne. Ja üldse, ka väikese firmana on kogu aeg saadud ju hakkama. Tarvis pressida valitsust, et saaks võõrtöölisi sisse smugeldada. Kusagilt, kus 1,80 eurot tunnis tunduks unelmate palgana. Kust küll?

Valitsusel oli ettevõtjate nutulaulust kama. Vastutulek eeldanuks mitme seaduse muutumist. Ja mis siis kui toome siia 10 000 uut umbkeelset, kes pärast enam ära minna ei taha? Kui toome nad Tallinna ja Tartusse, siis kuidas mõjutaks see meie valimistulemusi? Hääletavad veel Savisaare või ei-tea-kelle-iganes poolt! Rahvusriiki saab juhtida vaid niikauaga kui 2/3 on eestlased. Punkt.

Euroimet aga enam tagasi ei pööra. Noored, kel pere ega laenutaaka kukil ei rõhu, ei taha Eestis tööd teha. Ettevõtjatel aga pole kasvuks madalapalgalisi inimesi. Neid aga riik sisse tuua ei luba. Kes esimesena järgi annab, selles on homse Eesti peamine küsimus.

Teoreetiliselt on võõrtööjõu kaasamisele olemas ka alternatiiv. See on meie ärimeeste, äriideede, ärimudelite ja muude ärivallutuste oluline kasv nii efektiivsuse kui mahtudes. Eksport, maailmavallutuslikud ideed ja nende teostus on alati võimalus. Aga kas ka praktikas? Ajujahi konkurss on igatahes riigi püüdlusi  majandust elavada päris halenaljakast spektrist näidanud.

Alar Streimann arvas kunagi, et eestlane on kehv välisilmas läbilööja, sest juba üle Läti piiri sõites tabab teda koduigatsus. Toomas H. Ilves lisas, et kasinus on meile pealesurutud eluhoiak, paratamatus. Kui sellest on aga saanud maailmavaade ja krugmanlikust tarbimisele õhutamisest omakorda sisepoliitiline tabu, siis kas on tulude suurendamine üldse enam teema? Kas jääb ka paratamatuks see, et enamus Eesti  ärisid tegutseb miljoni suht kehval elujärjel elanikuga turul ega suuda seetõttu ka miinimumpalgast suurt tõsisemat pappi välja käia?

Kui nii, siis on valik ilmselt tehtud. Valitsus peab varem või hiljem järgi andma ja oma poliitilised mured ümber hindama. Uksed tuleb avada neile, kes on meist ambitsioonikamad, töökamad ja veelgi näljasemad. Ja pärast seda pole rahvusriigist enam tarvis kõnelda ega unistadagi, sest peagi kohtame vene keele kõrval meie kaunites teeninduskohtades ka hiina ja india ja muid paabeli rahvaste murdeid. Neid meie pärand ja ajalugu ei huvita. Ning kogu integreerimise jant võib taas otsast alata.