/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2009/12/21/286249t1hce06.jpg)
See küsimus tõusis mu ette, kui lugesin eelmisel nädalal avalikustatud Eesti Autorihüvitusfondi 2011. aasta raamatukogulaenutuste eest välja makstud hüvitiste nimekirja.
Rein Veidemann: kuidas olla loetav
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei silmitsenud seda kadedusega, kuigi selle nimekirja põhjal otsustades pole ma kindlasti eriliselt loetav raamatuautor, ehkki olen neid aastate jooksul (peamiselt artikli- ja esseekogusid) avaldanud tosinkond.
Minu «lugejasaagiks» rahvaraamatukogudes kujunes eelmisel aastal 737 laenutuskorda, mille eest laekus pangakontole 44 eurot 20 senti. Laenutuste arvult jään tabeli tipus troonivale Erik Tohvrile alla enam kui nelikümmend korda. Võin siis öelda ja möönangi, et Tohvri on rahva-, mina orvakirjanik.
Seltskond tabeli lõpukolmandikus, kuhu kuulun, on siiski sama väärikas kui mitmed tabeli ülaosa täitvad eesti kirjanikud (Ira Lember, Andrus Kivirähk, Aino Pervik ja Leelo Tungal): kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv, Ene Mihkelson, Hasso Krull, Mari Saat jt, kui pidada mõõtühikuna silmas alla või pisut üle tuhande laenutuse.
Autorihüvitusfondi tegevjuht Ainiki Väljataga on nimekirja kommenteerides (PM, 04.07.1912) maininud, et müügi- ja laenutuse edetabelid olevat teineteisest alati erinenud, sest «rahvaraamatukogudest laenutatakse enamasti raamatuid, mida koju ja kingiks ilmselt nii palju ei osteta». Reeglina võib see tõesti ollagi nii.
Aga näiteks, kui 2008. aastal ilmus Mihkel Raua «Musta pori näkku» kolmekümne tuhandelises tiraažis – tõenäoliselt viimase aja eesti kirjanduse üks suurimaid tiraaže, mis kuuldavasti olevat Mihkel Rauast teinud ka tänases Eestis võimatuna tunduva raamatumiljonäri –, siis küllap peegeldub kolme aasta tagune müügimenuk eelmise aasta soliidses pealt viies tuhandes lugejalaenutuseski.
Huvi pärast uurisin, mis seis on Erik Tohvri 2011. aastal kirjastuses Varrak ilmunud kahe romaaniga, «Naabrid» ja «E-armastus». Mõlema kohta teatab Raamatukoi raamatupood, et need on läbi müüdud, Apollos paistab «E-armastust» veel olevat, enamikku teisi Tohvri raamatuid saab aga vaid e-raamatu variandis.
Tohvri järel teisele kohale kerkinud ja oma ea kohta (86!) erakordselt viljaka Ira Lemberi pehmekaanelisi romaane saab raamatukauplusteski osta, aga pole teada, missugune on müüdud raamatute suhe laenutatavatesse.
Olen kriitikuna kirjutanud nii Tohvri kui Lemberi loomingust, iseloomustanud neid kui elulistel (argistel) teemadel voolujooneliselt ja lugejasõbralikult kirjutavaid autoreid, kes suhtuvad oma tegelastesse empaatiaga, elavad neile kaasa ning jagavad oma hoiakuid lugejatega.
Kuna rahvaraamatukogude lugejaskonna moodustavad enamasti kesk- ja vanemaealised naised või siis õpilased, kes laenutavad koolikohustuslikku lugemisvara, siis on ootuspärane, et just seda «elu ja armastus»-tüüpi kirjandust ka kõige rohkem rahvaraamatukogudest laenutatakse.
Ma ei tea, kas kultuuriministeeriumis rahvaraamatukogudele koostatud ostunimekirjades lugejate lemmikud Tohvri ja Lember figureerivad kui kindlasti soovitatavad autorid, aga laenuhüvitiste tabel näitab selgelt kätte, kes on loetav kirjanik, keda tuntakse ja keda mitte.
Mul on hea meel, et on kolleege, kes aitavad hoida ülal üldrahvalikku lugemishuvi. Minul ja paljudel teistel vähem loetavatel autoritel pole siiski põhjust suure lugejamenu puudumise tõttu sulge (või peaks ehk nüüd ütlema: arvutit?) nurka heita.
Ükski tõeliselt pühendunud looja ei mõtle kirjutades, kas see mass on piisavalt suur, kellele ta kirjutab – kui just tegemist pole kirjutamise kui tootmisega – vaid, kas tal on oma lugejatele midagi olulist öelda ja kas tal ka võimeid seda öeldavat Teoseks vormistada ehk George Steineri sõnul niisuguseks teoseks, millele lugeja omalt poolt tahaks kirjutada vastuseks raamatu.