Ahto Lobjakas: ESM ehk Eesti sadomasohhism

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Täna avalikustab riigikohus otsuse selle kohta, kas ja kuidas võib Eesti liituda Euroopa Stabiilsusmehhanismiga (ESM). Sündmus on tiine irooniaist, mille lahti (h)arutamine võib ajaloolastelt nõuda aastakümneid.

Esiteks, ESMi osas ei määra Eesti midagi. ESM tuleb, kui selle ratifitseerivad riigid, kes esindavad 90 protsenti tema rahast. Otsustav on Saksamaa valik, kus president ootab hetkel sealse põhiseaduskohtu otsust. Teiseks, eurotsooni (ja Euroopa Liidu) saatus on ESMi kätest väljas.

Hispaania on vajumas samasse sohu, kus juba hulbib Kreeka. Itaalia peaminister Mario Monti vihjab üha rõhutatumalt võimalusele, et Roomagi võib abi küsida. Realistlikult oleks mõlemal kahe peale vaja enam kui kaks korda rohkem raha kui seda ELi nn tulemüürides koos ESMiga.

Kolmandaks, parlamendikontrolli kaasus, millega ESM riigikohtusse viidi, on Eesti lähiajaloo üks massiivsemaid enese ninapidi vedamisi igal tasandil. Alustades üldisemast: Eestil puudub ammu suveräänsus oma vääringu üle. Euroopa Keskpank on oma otsustes sõltumatu. Meie rahanduslik tulevik sõltub nendest otsustest absoluutselt.

Veidi vähem abstraktselt: kui riigikogu sekkumisel säästetakse raha (paigutamata seda ESMi operatsioonidesse) ja see raha pärast säästmist ikka midagi väärt on, siis läks kõik hästi ja targem olnuks osaleda (ainuüksi koht ESMi nõukogus võib tulevikus olla väga väärtuslik). Kui aga kõik läheb halvasti ja euro kukub kokku, pole säästetud rahagi enam midagi väärt.

Veel vähem abstraktselt: printsiibina on parlamentarism loomulikult Eesti jaoks ainuõige. Aga kui riigikogu ei suuda hoolitseda omaenda elementaarse legitiimsuse eest (parteirahastamisest ja autoliisingutest eetikani), siis mis tagab parlamendikontrolli mõttekuse küsimustes, millest võib sõltuda Euroopa saatus?

ESMis oleks parlamendikontroll meiegi jaoks paremini tagatud läbi Saksa, Hollandi ja Soome esinduskogude, kelle huvid meie omadega kattuvad ja kompetents meie oma ületab.

Ka parimal juhul on parlamendikontroll enesepete. Eesti poliitiline süsteem on erakonnakontori-keskne. Seal sünnivad otsused, langetatagu need vormiliselt parlamendis või mujal.

Ainus, mida riigikohtu negatiivne otsus saavutaks, on ohtliku pretsedendi loomine. Riigikohtust saaks tegija Eesti ELi-poliitikas. Sarnaselt Saksamaa Karlsruhe-kohtuga, kuid viimane on tõestanud enda tasakaalustatust.

Eesti riskiks sellega, et Lennart Meri ja tema jüngrite välispoliitilisest koosist saaks mängukann poliitilise mandaadita õigusteadlaste kätes, kel selle sügavamast tähendusest Eesti jaoks on paremal juhul vaid väga udune arusaam.