Yana Toom.

FOTO: Peeter Langovits

Riigikogu liige Yana Toom (Keskerakond) on nõus Inimõiguste instituudi väitega, et riigikeele puudulik õpe vene koolides diskrimineerib vene noori; probleemide lahendamist tuleks alustada õppekavadest ja õpetajatest.

Laias laastus tuleb Instituudi arvamusega nõustuda – seda sama juttu olen ka mina ja mu kolleegid, kes valutavad südant vene kooli pärast, rääkinud aastaid. Laste keeleoskus on kriitiline ja see seab küsimärgi alla nii nende võimaluse jätkata õpinguid (k.a. gümnaasiumis) kui ka tulla toime tööturul.

Kuid kurja juur pole õppekavas – esimesed kolm aastat õpivad lapsed koolis eesti keelt 9 tundi nädalas ja edaspidi 12 tundi nädalas, mis teeb kokku rohkem kui 1100 tundi põhikooli jooksul. Juhin tähelepanu – need on ainult eesti keele tunnid ainult esimesel üheksal kooliaastal.

Lisagem siia arvukad ained, mille õpetamine käib eesti keeles alates esimeselt klassist (reeglina on need kehaline kasvatus, loodusõpetus, tööõpetus, inimeseõpetus jms) ja saame tundide arvu, millega annab ära õppida hiina keele mandariini dialekt.

Kuid meie lastele on seatud tagasihoidlik eesmärk – B1 või (oivikute puhul) B2 põhikooli lõpus. Milles asi? Kindlasti mitte tundide väikses arvus, pigem selles, et eesti keele õpetajad on meil väga erineva keele- ja pedagoogiliste oskustega, õppekirjandus aga on lihtsalt kehv.

Sellega, et õpikute kvaliteet on üks suur probleem, nõustub, muide, ka minister Aaviksoo, aga kuna hetkel on õpikute kvaliteedi ja hinna suhe turu määrata, riigil puudub igasugune võimalus mõjutada õpikute sisu.

Minu jaoks antud pöördumise puhul on tähtis hoopis see, kuidas see üritatakse nö ära kasutada. Ministeerium peaks endale aru andma, et asi on käest ära ja on viimane aeg pöörata tähelepanu sellele, et meie kool (mitte õppekava, vaid kool) tihtilugu ei taga vene lastele korralikku eesti keele oskust. Ja selle eesmärgi saavutamiseks tulekski pingutada. Leida põhjus, miks see nii on. Õpetada ja ümber õpetada eesti keele õpetajaid, töötada välja keeleõpetamise metoodika, kirjastada korralikud õpikud jne.

Kuid karta on, et ministeerium pigem lööb käega ja sihib järgmist eesmärki – eesti õppekeelt gümnaasiumis, samas kui eelmine siht on tabamata. Kusjuures see «järgmise viisaastaku» plaani täitmine käib meie laste arvelt.