Timothy Garton Ash: praegu hoiab Euroopat koos hirm, aga me vajame ka midagi positiivset

Timothy Garton Ash. Foto: Laura Oks

Oxfordi ülikooli professor ja mõjukas kolumnist, ajaloolane Timothy Garton Ash rääkis usutluses Marti Aavikule Euroopa kriisi juurtest.

Kas praegune kriis on kerge või raske haigus?

Kätte on jõudnud Euroopa projekti suurim eksistentsiaalne kriis alates Euroopa ühendamise algusest 1950ndatel. See pole lihtsalt eurotsooni kriis, vaid on kogu Euroopa liikumise kriis.
Aastakümnete vältel on Euroopa projektil olnud hulk suuri käivitavaid jõude. Näiteks mälestus sõjast, diktatuuridest, okupatsioonidest, Gulagist ja holokaustist. Teiseks hirm Nõukogude-ohu ees. Kolmandaks idaeurooplaste pürgimine vabaduse poole. Neljandaks USA toetus, mis on olnud väga oluline. Viiendaks Saksamaa. Kui seda nimekirja 2012. aastal vaadata, siis…

Peaaegu kõik on kadunud?

Jagatud mälestus sõjast on kadunud koos põlvkondadega, kes isiklikult sõda kogesid.

Hoolimata Vladimir Putini jõupingutustest ei suuda ta Brežneviga võistelda kõigi eurooplaste mõtete kontsentreerimise tähenduses. Jah, Hiina on tähtis väljakutse, ent see on kaugel. USA ei investeeri enam üldse poliitilist kapitali Euroopa integratsiooni edendamiseks. Isegi Obama administratsioon mitte.

Saksamaa pole enam sama pühendunud Euroopa projektile kui 1950.–1980. aastateni.

Miks see nii on?

Konrad Adenauerist kuni Helmut Kohlini oli Saksamaa poliitikutel isiklik mälestus sõjast ning isiklik vastutustunne natsikuritegude pärast. Seda enam pole.

Teiseks, jagatud Saksamaa pidi teiste Euroopa riikide vastu hea olema, et võita oma naabrite ja liitlaste toetus.

Kolmandaks seepärast, et eurotsooni kriisi näevad sakslased nii, et neilt oodatakse maksmist, maksmist ja veel kord maksmist, kuna nad on olnud targad, distsiplineeritud ja töökad. Ma mõistan neid tundeid.
Niisiis on kolm põhjust. Pole sõjamälestusi, pole vaja taotleda naabrite ja liitlaste toetust Saksamaa ühendamiseks ning lisaks praegused majandusprobleemid.

Kas võlakriisi juured on Saksamaa ühendamisele eelnenud diplomaatias?

Kindlasti. Olen ajaloolasena läinud tagasi dokumentide juurde, lugenud mälestusi ning vestelnud osalejatega. Jälg on selge. Kui Berliini müür langes ning äkki tekkis võimalus Saksamaa ühendamiseks, siis ütles François Mitterand, et olgu – sina, Helmut Kohl, pead pühenduma majandus- ja rahaliidu plaanile ning Saksamaa ühendamine on võimalik Euroopa ühendamise, spetsiifiliselt rahaliidu kontekstis. Seda joont on võimalik dokumentidest jälgida. Põhimõtteline kokkulepe kutsuda rahaliidu loomiseks kokku rahvusvaheline konverents tehti Strasbourgis 1989. aasta detsembris, kõigest kuu aega pärast Berliini müüri langemist.

Järgnevatel läbirääkimistel ütles Helmut Kohl, et kui tuleb rahaliit, siis on vaja poliitilist liitu, sest ilma selleta ei saa rahaliitu tööle panna. Prantsusmaa ja teised ütlesid: ei-ei, sellist kokkulepet ei saa, kokkulepe on, et meie saame mingil määral kontrolli teie raha üle, aga teie ei saa kontrolli meie eelarvete üle. Tulemuseks ongi väga nõrk kontroll võlataseme ja eelarvete üle ja seal on meie probleemide juured.

Siis tuli mängu Itaalia peaaegu kaks kord suurema võlatasemega kui kokkulepitud 60 protsenti SKTst. Ka Prantsusmaa ja Saksamaa rikuvad stabiilsuse ja kasvu pakti võlareeglit. Kõik see läheb tagasi 1990ndate diplomaatiani.

Mida te lähitulevikust arvate? Mida peaks tegema ja mida saab teha?

Ma ei alustaks punktist, kus me praegu oleme. On tähtis öelda, et me poleks kunagi tohtinud asetada ennast niisugusesse olukorda, kus erinevused eurotsooni riikide vahel on nii suured: tööjõu hind ja tootlikkus, konkurentsivõime, võlad ja eelarvedefitsiidid.

Põhimõtteliselt peaksid kõik tegema seda, mida on teinud Saksamaa ja Eesti: eelarvedistsipliin ja sotsiaalkulude reformid, et jääda konkurentsivõimeliseks. Aga Hispaania või Itaalia (jätame Kreeka kui erandjuhtumi kõrvale) ei saa nii teha, sest võla ja defitsiidi tase on liiga suur ning finantsturud karistavad seitsmeprotsendise intressiga. Seega peame tegema midagi rohkemat, et Hispaania ja Itaalia saaksid üle kriisi küüru ning võiksid õigele teele asuda. See on praktiline, mitte ideoloogiline küsimus.

Kas Euroopal on vaja uusi ühendavaid ideid ja mis need võiksid olla?

Muidugi on tarvis. Praegu hoiab Euroopat koos hirm.

Hirm mille ees?

Hirm, et eurotsoon kukub kokku. Pankurite uuring ütleb, et eurotsooni kokkuvarisemise tagajärjel langeks meie kõigi SKT kümme protsenti lisaks sellele, mida me oleme juba kogenud. Kujutlege sellise languse tagajärgi. Vastikud poliitilised järelmid, mõju ärile, ühiskonnad liiguvad üksteisest eemale. Juba praegu on lõhe Kreeka ja Saksamaa vahel liiga suur.

Me vajame midagi enamat kui hirm, midagi positiivset. Mis see võiks olla? Ma arvan, et Ida-Euroopa maad, nagu Eesti ja väga tähtsat rolli mängiv Poolapakuvad positiivset sõnumit, sest siin teatakse endiselt, kui tähtis on Euroopa. See aitab kaasa.

Me peame oma inimestele selgitama, et 21. sajand saab olema uute ja vanade hiiglaste sajand. USA, Venemaa ja nüüd Hiina, India, Lõuna-Aafrika ning Brasiilia. Hiiglaste maailmas on abiks, kui sa oled ka ise hiiglane. See on väga tähtis argument. Isegi kõige suurem Euroopa riik on hiiglaste maailmas üksinda võttes kääbus.

Peamegi minema noorte eestlaste, portugallaste, brittide ja hispaanlaste jne juurde ja küsima: hei, kas on midagi, mida te Euroopas väärtustate, kas te olete rahul sellega, kuidas asjad kulgevad? Praegu pole mingisugust Euroopa projekti kasuks mobiliseerivat sõnumit. Ühinetakse pankurite ja ACTA vastu, aga mitte Euroopa poolt.

Kuulasin loengut, mille te pidasite Ameerikas liberalismi ja islami kohta. Ütlesite, et 732. aasta Poitier’ lahing, kus Karl Martell võitis araablasi, lõi Euroopa identiteedi. Isegi siin, Euroopa põhjanurgas, on Toompea linnuses üks bareljeef, mis tõenäoliselt kannab selle lahingu võitmise sümbolit – enam kui pool tuhat aastat hiljem peeti siin vajalikuks sedasi kristluse ja Euroopa kaitsmist ära märkida.  

On selge, et Euroopa idee kasvas välja kristlaskonna ideest.

Kas hirm islami ees võib uuesti saada eurooplasi ühendavaks jooneks?

Kui me tahaks minna tagasi Euroopa klassikalise enesemääratluse juurde, mis kestis viissada aastat (1460.–1960. aastateni), siis see lihtsalt ei töötaks enam. Meil Suurbritannias on kaks miljonit muslimit, Prantsusmaal umbes kümme protsenti elanikkonnast. Ei saa kümnetele miljonitele kaaskodanikele öelda, et teie oletegi need «teised», kellele vastandudes me loome oma enesemääratlust. Nii ei saa öelda isegi siis, kui arvame, et muslimite immigratsioon on olnud katastroof. Seepärast tuleb leida muid mooduseid. Inimesed võivad olla ühtaegu nii muslimid kui ka eurooplased.

Lisaks sellele on meil Euroopas vananevad ühiskonnad. Kui meie rahvastikupüramiidid panna ülestikku Põhja-Aafrika omadega, siis näeme, et need on täpselt vastupidised – muslimi maades on vanu vähe ja noori palju. Me vajame immigratsiooni, et maksta oma pensione. Kust võiksid immigrandid tulla? Võib-olla osa tuleb Ukrainast või Venemaalt, aga tegelikult on noorte inimeste reserv muslimi maailmas.

Kui Araabia kevadega peaks minema väga halvasti, siis pöörduvad kümned miljonid noored, kellel juba tekkis lootus, meie poole. Neid tuleks sellisel hulgal, et see rebiks meie ühiskonnad tükkideks. Niisiis langevad meie huvid kokku.

Kõik see tähendabki, et me ei saa enam edasi minna klassikalise Euroopa ja islami opositsiooniga.

Kuidas ikkagi hakkama saada kultuurilise konfliktiga väga ilmalike eurooplaste ja väga usklike muslimite vahel?

Te ütlete õigesti, et konflikt pole enam kristluse ja islami vahel. Enamik Lääne-Euroopa riikidest ja ka Eesti on väga ilmalikud. Kummalise asjana tuleb välja, et muslimitel on lihtsam kohaneda väga kristlikul maal. Nad tunnevadki ennast paremini USA keskläänes, kus peaaegu kõik inimesed on religioossed. Sellised piirkonnad on ka sotsiaalselt konservatiivsemad kui tänapäeva Euroopa, mis on tihti äärmuslikult sotsiaalliberaalne.

Kas teil on mõni idee, kuidas see asi Euroopas mõistlikul viisil töötada võiks?

See juba toimubki. Kui inimene on 25 aastat vana, sündinud Birminghamis Pakistanist pärit vanemate peres ning käinud koolis ja ülikoolis Suurbritannias, siis ta tahab, et see asi töötaks.

Üks diplomaat küsis Madeleine Albrightilt: jah, madam Secretary, see võib ju praktikas nii olla, aga kas see ka teoorias tööle hakkab? Brittide vaade on vastupidine. Tõenäoliselt ei tööta see teoorias, aga loeb praktika.

Ka briti muslimid kohanevad kuidagi, sest nad soovivad elada vabal ja demokraatlikul maal. On erimeelsusi, nagu näiteks homoabielude lubamine ja naiste täielik võrdus, sõnavabadus, aga enamiku inimestega leitakse enamikus asjades üksmeel, sest aluseks on soov elada koos ühel territooriumil.


Eestis on kombeks saanud rääkida mälupoliitikast rohkemgi kui ajaloosündmustest. Kas on üldse põhjust olla nii erutatud mõne ammuse sõja pärast?

Olen Eesti Mälu Instituudi rahvusvahelise komisjoni liige. Veetsime osa neljapäevast (5.07) neist asjust kõneldes. Ajalugu on väga tähtis!

Üks äärmus on, et ajalugu on unustatud. Kui ameeriklased ütlevad, et see on ajalugu, siis nad mõtlevad, et kõnealune asi pole üldse tähtis. Teine ebaterve seisund on see, kui inimesed ei räägi millestki muust peale ajaloo. Endises Jugoslaavias, kus ma 1990ndatel mõnda aega olin, oli barjäär mineviku ja oleviku vahel peaaegu olematu. Kõik elasid ajaloos.

Tuleb leida eluterve kesktee. Eestis elavatel venelastel ei pea olema täpselt samasugune ajalooline mälu, nagu on eestlastel, aga peaks olema tugev ühine aluspõhi jagtud teadmistega. Peame suutma kokku leppida, et Molotovi-Ribbentropi pakt oli olemas ja midagi juhtus 1939. aasta 17. septembril. Pärast faktide tunnistamist saab arutleda erinevate tõlgenduste üle.

Poolakatel ja venelastel on ühiskomisjon, mida juhib minu hea sõber, endine Poola välisminister Adam Daniel Rotfeld. Nad on teinud tohutu raporti, kus iga erimeelsusi põhjustanud ajaloolise sündmuse kohta on kirjutanud poola autor ja vene autor, kes käsitlevad paralleelselt Katõni, Jaltat ja väga paljusid muid sündmusi.  

See võiks olla tee ka Eesti ja Venemaa jaoks.

Kas see komisjon on tõesti tulemuslik?

Jah, kahtlemata. Vene ajaloolane ja poola ajaloolane ei pea kõiges teine­teisega nõustuma, aga on suur progress, kui enamiku faktide suhtes ollakse samal meelel. Näiteks Poola ohvitseride tapmist Katõnis kirjeldab vene ajaloolane detailirohkemalt kui poola ajaloolane.

Kuidas rääkida ajaloost n-ö tavalistele  inimestele, kes teavad faktidest vähe, ent kellel on tihti jäigad vaated ajaloole?

Ma ei usu, et inimeste eelarvamusi saaks muuta, seletades kõrgustest, mis ajaloos toimus. Aga nende perekonnas või sõprade hulgas on kindlasti neid, kes teavad, kui keerulised asjad olid. Ei olnud nii, et ühel pool oli üksnes kangelaslik vastupanu ja teisel pool ainult kohutav mõrvarlikkus. Ajaloos on kõikvõimalikke halle toone ning väga keerulisi lugusid. Vaadake kas või kommunistide rolli laulva revolutsiooni ajal, mõelge eestlastele, kes võitlesid II maailmasõjas Saksa mundris. Minu arvates saab ajaloo keerukust inimestele lähemale tuua lugude kaudu.

Kas teie olete Euroopa suhtes optimistlik või pessimistlik?

Mina olen väga ebatavaline britt, sest olen olnud Euroopa asjadesse kaasatud juba nelikümmend aastat. Minu jaoks on Euroopa lugu see, kuidas pool Euroopat vabastas ennast kommunismist ning vabadus ja Euroopa marssisid koos. See pole tavaline vaatenurk, kui lugeda ajalehte Daily Mail. Britid kalduvad vaatama vabadust ja Euroopat kui mõisteid, mis on omavahel vastuolus. Pean eristama isiklikku vaadet – olen Euroopa pärast mures, aga loodan, et Euroopa leiab lahenduse – briti euroskeptilisest debatist, mis on hoopis midagi muud.

Ma arvangi, et Suurbritannias tuleks korraldada referendum ja viimaks ära otsustada, kas me tahame olla sees või väljas. Lähema paari aasta vältel pole mingit mõtet sellist referendumit teha, sest me ei tea, milline Euroopa Liit olema hakkab, aga kui eurotsooni ja fiskaaluniooni asjus on selgus majas, siis tuleks referendum korraldada.

Peaminister Neville Chamberlain kirjeldas 1938. aastal Tšehhoslovakkia olukorda kui tüli kaugel maal, millest me teame vähe, ja inimeste vahel, kellest me ei tea midagi. Võib-olla on britid praegugi näoga  hoopis rohkem Briti Rahvaste Ühenduse kui Euroo­pa poole?

Jah, Chamberlain ütles nii, aga üks paremaid tšehhide ja slovakkide ajalugusid on briti R. W. Seton-Watsoni kirjutatud. Minu Oxfordi kolleeg Norman Davies kirjutab suurepäraseid raamatuid Ida-Euroo­past. Ajakirjanik Edward Lucas kirjutab sellest maailma osast. Arvamus, et britid ei tunne Ida-Euroopat, ei vasta lihtsalt tõele.

Meil on ainulaadne positsioon – nagu kahe näoga Rooma jumalal Janusel. Üks nägu vaatab Euroopa, teine üle ookeanide ingliskeelse maailma poole. Kui sa oled Janus, siis sa ei taha üht oma nägudest ära lõigata.

Timothy Garton Ash
•    Oxfordi ülikooli Euroopa uuringute professor, Oxfordi ülikooli St. Anthony kolledži Isaiah Berlini lektoraadi juhtivteadur ja Stanfordi ülikooli Hooveri instituudi vanemteadur.
•    Eesti Mälu Instituudi rahvusvahelise komisjoni liige.
•    Ta kirjutab iganädalast arvamusveergu briti ajalehes Guardian. Need tekstid levivad sündikaadi kaudu ka teistesse väljaannetesse Euroopas, Aasias ja Ameerikas ning sedakaudu on tema kolumne avaldanud ka Eesti ajalehed.
•    Ashi sulest on ilmunud 9 raamatut Euroopa lähiajaloo kohta. Eesti keeles on ilmunud raamat «Oleviku ajalugu» (Varrak 2002).
•    Rohkem informatsiooni veebiaadressil http://www.timothygartonash.com.